Jälle kord võin maha tõmmata rea nimekirjast ‘asjad, mida ma iialgi teha ei kavatse’. Et mitte nõrganärvilisi šokeerida, siis väga pikalt ma sel teemal siin heietada ei saa. Hommik jäi igatahes täiesti vahele ja liikusvalmis saime neljakesi nii kella 3 ajal päeval. Õnneks pääsesime sellega ka suuremast kuumusest, mis päevasel ajal ikka päris jõhker võib olla (tuletan meelde, et Indias on talv!). Planeeritud vanalinna ja palee külastuse asemel läksime hoopis välja sööma (olen oma üllatuseks avastanud, et vürtside talumisega mul suurt probleemi ei ole) ja siis tammi juurde päikeseloojangut vaatama. Ainult et selleks hetkeks, mil me sihtkohta jõudsime, oli päike juba horisondi taha vajunud. Vaade oli sellegipoolest üsna imeline.
Ma tean päris mitut inimest, kes mind kiivrita rattal sõitmise eest hea meelega ise maha notiks, aga just selline on siin Barodas me põhiline liikumisviis. Enne väljaminemist pandi mind sedakorda aga eriti veidrasse situatsiooni, kus leidsin ennast silmitse kolme ootusärevil näoga poisiga, kõik mind endaga sõitma kutsudes. Istusin lõpuks Ninnuga (kelle õige nimi on Ninad, aga kutsutakse teda Ninnuks, sest nii on lihtsalt lihtsam) samasse sadulasse, aga jõudsin ka teiste rattad ära proovida. Ei pea vist mainimagi, et oli üsna kentsakas pidevalt sõidupartnerit vahetada, kuid vähemalt oli tee tammini pikk ja seda ma ütlen, et hakkan üha enam antud transpordiviisi jumaldama. Ja teiselt poolt olen juba harjuma hakanud pideva signaalitamise ja meile järelevahtivate inimestega.
Õhtu läks jälle pisut käest ära – mõnel meist rohkem kui teisel. Üks tüüp, kes mu jaoks tegelikult päris võõraks jäigi, suutis ennast niivõrd täis juua, et polnud võimeline ennast omal jalal koju vedama ning jäi seepärast ööseks sinna. Õnneks pandi ta magama alumisele korrusele, et ta teiste und häirima ei hakkaks.
Tähelepanu, mida mehed mulle ja Mariale siin pööravad, on siiani ikka väga müstiline. Eile leidsin ennast õige nõmedast olukorrast, kus üks tegelikult hästi tore tüüp mul nagu ema kaotanud kutsikas järel käis ja mind ainiti silmitses, samas kui teine (toosama, kes ennast hiljem täis suutis juua) ennast igal võimalusel minu külje alla surus, pea mu õlale pani ja siis kõige tipuks magusaid sõnu lalisema hakkas. Vabandust, aga õõõõh. Ja täiesti võimatu oli talle selgeks teha, et ta mind nagu tõesti ei huvitanud. Lisaks sai Maria eile sõnumi Dipakilt (tema käis ka eelmisel päeval peol), kes palus luba mind õhtul endaga välja viia. Kahju küll.
Vähemalt hoolitseb Maria selle eest, et ma ikka võimalikult palju indiapäraseid maitseelamusi saaksin – hetke seisuga olen proovinud kõike alates jumalikust Rajashtani jäätisest kulfist ja kookosemahlast kuni mingite müstiliste magusate kastmete ja soolaste pannkoogisarnaste naanide ja chapatideni välja. Ma soovin, et mul oleks palju parem mälu ning et suudaksin meelde jätta kõik need nimed – aga paraku tuleb kodus korraldada üks korralik guugeldamise sessioon. Parim asi, mida siiani suhu olen olnud sunnitud pistma, on olnud kohalik hambapasta, mis on äravahetamiseni sarnane mudaga (ausalt ka ei tee nalja), ent maitseb kui piparmünt. Ainult Indias...
Mina & Ninnu kuskil Baroda tänavatel
Ma tean päris mitut inimest, kes mind kiivrita rattal sõitmise eest hea meelega ise maha notiks, aga just selline on siin Barodas me põhiline liikumisviis. Enne väljaminemist pandi mind sedakorda aga eriti veidrasse situatsiooni, kus leidsin ennast silmitse kolme ootusärevil näoga poisiga, kõik mind endaga sõitma kutsudes. Istusin lõpuks Ninnuga (kelle õige nimi on Ninad, aga kutsutakse teda Ninnuks, sest nii on lihtsalt lihtsam) samasse sadulasse, aga jõudsin ka teiste rattad ära proovida. Ei pea vist mainimagi, et oli üsna kentsakas pidevalt sõidupartnerit vahetada, kuid vähemalt oli tee tammini pikk ja seda ma ütlen, et hakkan üha enam antud transpordiviisi jumaldama. Ja teiselt poolt olen juba harjuma hakanud pideva signaalitamise ja meile järelevahtivate inimestega.
Õhtu läks jälle pisut käest ära – mõnel meist rohkem kui teisel. Üks tüüp, kes mu jaoks tegelikult päris võõraks jäigi, suutis ennast niivõrd täis juua, et polnud võimeline ennast omal jalal koju vedama ning jäi seepärast ööseks sinna. Õnneks pandi ta magama alumisele korrusele, et ta teiste und häirima ei hakkaks.
Tähelepanu, mida mehed mulle ja Mariale siin pööravad, on siiani ikka väga müstiline. Eile leidsin ennast õige nõmedast olukorrast, kus üks tegelikult hästi tore tüüp mul nagu ema kaotanud kutsikas järel käis ja mind ainiti silmitses, samas kui teine (toosama, kes ennast hiljem täis suutis juua) ennast igal võimalusel minu külje alla surus, pea mu õlale pani ja siis kõige tipuks magusaid sõnu lalisema hakkas. Vabandust, aga õõõõh. Ja täiesti võimatu oli talle selgeks teha, et ta mind nagu tõesti ei huvitanud. Lisaks sai Maria eile sõnumi Dipakilt (tema käis ka eelmisel päeval peol), kes palus luba mind õhtul endaga välja viia. Kahju küll.
Vähemalt hoolitseb Maria selle eest, et ma ikka võimalikult palju indiapäraseid maitseelamusi saaksin – hetke seisuga olen proovinud kõike alates jumalikust Rajashtani jäätisest kulfist ja kookosemahlast kuni mingite müstiliste magusate kastmete ja soolaste pannkoogisarnaste naanide ja chapatideni välja. Ma soovin, et mul oleks palju parem mälu ning et suudaksin meelde jätta kõik need nimed – aga paraku tuleb kodus korraldada üks korralik guugeldamise sessioon. Parim asi, mida siiani suhu olen olnud sunnitud pistma, on olnud kohalik hambapasta, mis on äravahetamiseni sarnane mudaga (ausalt ka ei tee nalja), ent maitseb kui piparmünt. Ainult Indias...
Mina & Ninnu kuskil Baroda tänavatel
Katsetasime mudavärvi hambapastat. Polnudki kõige hullem, lihtsalt väljanägemine oli selline jubedasorti...
Sandra & kulfi. Näoilme ütleb kõik :D
Mudit (või nagu Maria teda nimetab - minu pahandus) demonstreeris taas oma annet
Saurabh tegi Maria küünelakiga pahandust. Ära ei vaevunud seda koristama muidugi keegi ja mu parimate teadmiste kohaselt laiutab see ilus punane plekk seal veel tänagi.
Kose juures miilustamas
Maksta ei lubatud meil muide kordagi.
Kõigile meeldib kulfi :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar