Ärkasin mingi kahtlase kaugusest (ilmselt mõnest templist) kostuva soigumise peale. Tõenäoliselt loeti palveid, ent kogu selles kella 6 ajal valitsenud pimeduses ja vaikuses jättis see igatahes väga kõheda mulje. Aru ma ei saa, miks on vaja kasutada kõlareid. Usklikud võiksid ju lihtsalt templisse kohale minna.
Pidime küll hommikul Mariaga lehma lüpsma, aga kuna meid juhendama pidanud tädi ei ilmunud lihtsalt kohale, piirdusime tassi kuuma teega (õues oli jube külm) ja sättisime siis ennast rikšasse, et rongijaama sõita. Ees ootas põnevus nimega 26 tundi rongis. Ma tõesti ei kibelenud seda tegema. Õnneks sõitis reisi esimese 3 tunni jooksul meiega seesama seltskond (pluss nende sõbrad), kes meid üle-eelmisel päeval lõbustanud oli ja ka seekord sai meeletult palju nalja. Tundsime Mariaga ennast vaat et kuulsustena, kui tüübid oma mobiilid välja korjasid ja meid enam kui tunni vältel lakkamatult nendega pildistasid. Lõpuks võeti lausa järjekorda, et kordamööda meie vahel istuda. Lisaks oli üks eriti tore mees meile kaasa toonud koduse hommikusöögi, mille ta oma naisel spetsiaalselt meie jaoks valmistada oli palunud. Nende 3 tunni jooksul istus meie tillukeses kupees 20 inimest, neist mitmed üksteise otsas. Mina sain aga teada, et minu nimi tähendab neil põhimõtteliselt apelsini ja kõigil oli kohutavalt najakas, kui mingi tüüp mu nime kuuldes mulle ühe ilusa apelsini siis ulatas.
Kui need toredad tüübid lõpuks rongist maha pidid minema (vaesekesed sõidavad iga jumala päev 3 tundi teise linna tööle ja siis tagasi – aga neil endal pole selle vastu midagi, sest rongis pidavat alati väga lõbus olema), tulid nende asemee 2 vanemat naisterahvast, ühe nabapluusi ja pika kollase seeliku vahelt paistmas suur venitusarmidega kaunistet kõht. Tädid jõllitasid meid kogu nende 10 tunni jooksul järjepidevalt ning laiutasid niigi ülerahvastatud rongis nõnda, et paljud inimesed vahekäigus seisma pidid. Kui ülbe. Lisaks saavutasid tädikesed mingis mõttes räpakuse uue taseme, visates kogu oma sodi mitte aknast välja, nagu kõik teised siin teevad, vaid otse vaguni põrandale. Pole siis ime, et ühel hetkel minu ja Maria hääleaparaatide kiljumisrežiim sisse lülitatud sai, kuna kaks hiirt meid terroriseerima asusid. Suurem neist hiirtest jooksis mõne aja pärast põranda vedelevasse kollasesse plastikkotti, mille peale vastasistuv naine koti rahulikult kinni sidus ja siis …. laia kaarega aknast välja heitis. Jah. Indias võib meil näha ka lendhiiri.
Mida edasi kell tiksus, seda ülerahvastatumaks rong muutus. Hakkasin juba tõsiselt muretsema meie magamiskohtade pärast, aga õnneks sain siiski nii umbes kella 11 ajal õhtul kolmest narist keskmisesse ronida (see käis äärmiselt vaevaliselt, sest ruumi ei olnud peaaegu et üldse…). Umbes nii 5 minutit pärast seda, kui oma kohad sisse olime saanud võtta, hakkas Maria oma ülemises voodis kiljuma – tuli välja, et varem nähtud prussakas, keda me tegelikult salamisi lootsime olevat roninud selle rämedama (kas ma mainisin, et ta ka matsutas, peeretas ja röhitses?) tädi seelikusaba pidi üles, oli miskitpidi Maria juurde roninud ja hirmutas nüüd teda. Nii see muidugi jääda ei saanud ja, laenanud talle oma musta tennist, lömastas Maria eluka üsna armutult, jättes järele ilusa prussakakujulise pleki.
Magada ma rongis eriti ei saanud. Esiteks oli kohutavalt külm ning ebamugav. Peale selle hakkasin kohutavalt karma, et rong kogu selle rämeda rappumise peale lihtsalt uppi keerab. Uni saabus lõpuks nii umbes kella 5 ajal ning jäi üsna lühikeseks, sest äratus oli planeeritud juba poole kaheksaks.
/21. jaanuar/
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar