Tagasi reaalsusesse

Reaalsus tuli pauguga. Ja mitte just meeldivaga. Tallinnas veedetud päevad tundusid kui puhkuse pikendus, loogiline jätk meie India-reisile... Nii et kui lõpuks tagasi Tartusse jõudsin, tundus kõik esmapilgul nii.. mõttetu. Külm. Tühi. Jah, mu uus tunniplaan tekitas minus endiselt elevust ja kui mu sõbrad kõrgematelt kursustelt tõtt rääkisid, ootas ees üsnagi talutav semester. Mina aga... olin oma mõtetega ikka veel Indias. India oli mõnda aega ainus aktsepteeritav jututeema ja uued sõbrad Indiast olid veel ainsad, kellega intensiivselt kontakti otsisin. Maarja ütles täna väga tabavalt - tegelt reisimine rikub inimese ära.. siis kui sul on vahepeal iga päev midagi lõpp-põnevat teha, on pärast ikka väga raske igapäevastest asjadest rõõmu tunda. Aga nii ongi. Ja kui Barcelonast üle saamine võttis mul 3 päeva, siis konstantselt Indiale mõtlemast lakkasin veidi enam kui 2 nädala pärast. Siis, kui 20 erinevale inimesele/inimrühmale üksikasjalikult oma seiklustest pajatada olin jõudnud ning lõpuks kohale hakkas jõudma, et aeg on unistamine lõpetada ning ennast reaalsusesse ümber lülitada.

Tahaks ennast tõesti taas koolilainele seada, aga kui välja arvata paar peatükki massiivsest farmakoloogia õpikust, ei ole ma nende pooleteise nädalaga suurt midagi õppida jõudnud ja ka kooliskäidud päevade arv on selline kasinavõitu. Seda küll mitte päris tahtlikult, kuna esmaspäeval alguse saanud kehv enesetunne päädis 38,8 kraadiga ning sellega kaasas käiva jõhkra peavaluga (ja seda luksust saan tunda vaid eriti kõrge kehatemperatuuriga) kolmapäeva õhtupoolikul. Ilmselgelt ei olnud hommikune farmakoloogia seminaris käimine just parim idee, aga et perearst asunuks enam-vähem sama kaugel ning gripp pidavat olema nakkusohtlik vaid selle esimesel päeval (jeah, mu arust on see ka imelik, aga nii oli ühes meie targas raamatus kirjas...), siis otsustasin, et elan need poolteist tundi üle ning loobun võimalusest kohustuslikus korras referaati kokku klopsima hakata. Halb, halb idee. Hoolimata mu ülihoolikalt valitud soojast riietusest (kaks paari kindaid ja talvemantel mu tavalise sügis-kevadise asemel), olen praeguseks hetkeks jõudnud seisu, kus rääkida ei kannata ja kurgus midagi väga koledat toimumas on. Minu õnn.