Naljatame Mariaga pidevalt, et me rikume üksteist, aga vahel tundub, et kui me mõlemad vastavas meeleolus juhtume olema, kaovad meie mõttelennul igasugused arusaamad kõlbluse ja kõlvatuse piiri suhtes. Ja eriti põnev on tabuteemadel arutleda või idiootsusi korda saata just siis, kui ümbritsevad inimesed jutust mingit matsu välja ei jaga – just nagu siin, Indias.
Aga algusest. Ärkasime hilja ning märkasime, et meie neljaliikmelisele diivanisurfajate bandele on lisandunud sakslane nimega Klaus. Ilmselgelt oli meie võõrustaja CouchSurfingusse sügavalt kiindunud. Olime siis eriti originaalsed ning seadsime viiekesi sammud esmalt eriti Domino’sse (pizzeria) sööma ja liikusime seejärel Akshardhami templisse.
Ma ei ole iialgi näinud rängemat turvakontrolli kui seal. Pidime pakihoidu loovutama kogu oma kraami (vaid pass ja rahakott lubati endaga võtta), mis polnud kindlasti mitte asi, mille üle ma rõõmus oleksin olnud, sest teabelehel kuulutati rõõmsalt, et hoiule antud asjade eest vastutab omanik. Edasi pidime läbi käima terve turvakontrollida kadalipu ning mind kabistati ikka üsna hoolega, enne kui luba hoonetekompleksi siseneda anti. Hakkasin juba tõsiselt kahtlema, kas kogu see jama nüüd mingit templi külastamist väärt on.... aga oi, kuidas ma eksisin. Akshardhami tempel peab olema kõige võrratum ehitus, mida ma oma senise elu jooksul näinud olen. Vanust on sel vaid ligi 5 aastat ning selle ehitamisel osales 11’000 vabatahtlikku. Kahjuks oli kaamera kasutamine rangelt keelustatud, aga võib-olla ongi nii parem, sest mu 1GB mälukaart oleks kaugelt liialt väikeseks jäänud, et kõike ilusat piltidele jäädvustada. Taj tundub selle kõrval kui nukumaja. Kõndisime Akshardhamis ringi umbes 3 tundi ning läksime siis Mariaga kahekesi veel viimasele šopingutuurile, et mu viimased 3000Rs laiaks lüüa. Eriti palju aega selleks muidugi ei kulunud ning otsustasime minna kohalikku kaubamajja söögipoolist otsima. Kaubanduskeskusesse sisenemisel tuli seejuures läbida turvavärav, kannatada läbiotsimist ning ette näidata kõikide kottide sisu (kui ma arvamust teada tahate, siis pingutavad nad seal kogu selle turvavärgiga nagu pisut üle. Kas ma olen rääkinud, kuidas mu kott toidupoodi sisenemisel selle valge plastikribaga lukku pandi?). Muide, avastasime sellessamas kobamajas ka põneva kuldse ukse, mille taga peitus päris ehtne klubi. Kahju, et me Mariaga tema suurt kohvrit kaasas pidime kandma – muidu oleks ka ise hea meelega aega tantsimisega parajaks teinud. Selle asemel seadsime sammud hoopis Kentucky Fried Chicken’i poole. Igav ei hakanud meil sealgi – elasime üle lausa kaks voolukatkestust (romantika...) ning kui meile feedback’i ankeet toodi, kirjutas Maria pika essee selle kohta, kuidas meile nende juures meeldib, enne kui ( värvikate kommentaaridega vürtsitatult) ankeeti täitma hakkasime. Et KFC’s töötavad poisid meie teguviisist vaimustusse sattusid ning veel midagi lisada palusid, võtsin appi oma “imelise” joonistusoskuse ja nii sai ankeedi tagumine lehekülg täidetud kõikvõimalike loomade piltidega, keda siiani sel imelisel maal kohanud olime. Ise olime seejuures oma meistriteost luues pisarateni naerust vappumas ning kui lahkudes feedbacki uksel ootavatele poistele üle andsime, saime tagasi vaadates näha, kuidas ka nemad kambakesi meie lehte lugedes laialt irvitasid. Ma väga-väga loodan, et nad võtavad kuulda soovitust tantsimiseks veidi ruumi teha (seal lasti Black Eyed Peas’i – nagu et kes suudaks selle saatel paigal istuda?!?). Edasi kolisime koos kohvritega lennujaama ning hakkasime keset ootesaali oma asju ümber pakkima ja kõike, mis tol hetkel vähegi ebavajalikum tundus, ära viskama. Ühel hetkel hakkas Maria mulle oma kokkuostetud kraami ükshaaval näitama ja siis pidin mina sisemise naeru kätte kõngema – istusime keset rahvarohket lennujaama, asjad ümberringi laiali laotatud ja tema hakkab mulle oma oste demonstreerima... :D Marial oli seal veedetud 7 kuuga päris korralikult asju kogunenud ja iga gramm oli arvel – nii lendasid prügikasti kõik mu kaasa võetud kosmeetikatooted, hambahari, mitmed riided, sokid-sukad ja isegi käterätik. Ja hoolimata sellest, et ma pool oma kohvrist Maria asjadega täitsin (tulin ju sinna pooltühja pagasiga), jäi tema enda hiiglasliku kohvri kaaluks ikka pea 30 kg ning kuigi ma veel praegu ei tea, kuidas tal neid 10 üleliigset kilo käsitleti, võidakse talle selle eest üsna korralik summa kaela keerata.
Lahkusin Mariast kella 4 ajal hommikul ja jätsin ta oma kella 11st lendu ootama, teades, et see ei saa jääda viimaseks korraks, kui seda vastuolulist, ent nii kiiresti armsaks saanud riiki külastan.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar