India stiilis pulmadest

Lõpetasin justsama oma näonaha puhastamise ja te tõesti ei taha teada, milline mu lumivalge vatipadi pärast välja nägi. Siinne õhk on tolmuga ikka niivõrd üleküllastunud, et mu nina puhastusaparaat toimib täisvõimsusel ja kohati muutub hingemine lausa raskeks. Ometi peaks Baroda oma 1,3 miljoni elanikuga olema suhteliselt puhas, kui võrrelda seda mitmete teiste siinsete suurlinnadega, kuhu me veel aga jõudnud ei ole. Huvitav, mitme kilo võrra kogu see mu kehapindadele ladestunud tolm mind juba raskemaks on teinud?

Tänane päev algas minu jaoks üsnagi šokeerivalt. Ilmselt oli Mudit hommikul tööle minnes ukse lahti jätnud, sest ärkasin selle peale, et keegi mu juukseid näppis ja minu nime kordas. Ehmatusega ümber pöörates leidsin oma teki alt Praveeni, näol meelas naeratus ja silmad mind puurimas. Olin säärases šokis, et hüppasin lihtsalt püsti ja lidusin teise tuppa. Tagantjärele mõeldes oleks võinud ikka ühe korraliku stseeni korraldada või tüübile vähemasti ilusa musta märgi silma alla kirja panna. Siiski tundub, et päris puhaste kätega tüüp ei pääsenud, sest otse loomulikult rääkisin juhtunust Mariale, kes siis omakorda Harshi sellest teavitas. Ilmselt pani Harsh Praveeni seejärel kenasti paika, sest hiljem tüüp ennast mulle enam näole anda ei julgenud. Hüva siis, ega ma ennast seepärast eriti õnnetuna just ei tundnud.

Päeval oli plaanis vanalinnakülastus – kaasa pidid tulema ka Ninnu ja Harsh. Poiste meelehärmiks raiskasime hea tüki ajast turul shoppamisele ja mina lõpetasin vist küll esimest korda elus suurema hunniku kraamiga kui Maria. Päeva karmim moment oli see, kui liiklusummikus seistes mingi suvaline tüüp oma käega mu jalga silitama asus. Ei ole vähe rõve, eks.

Õhtul pidime minema ühe Maria tuttava pulma (mis siis sellest, et nad vaid ühel korral kohtunud olid). Enne seda aga tahtis Maria kangesti veel viimast korda enne äraminekut külastada kohalikku parki. Ta ise oleks saanud Saurabhi rattale, aga et Ninnu hakkas blokkima (kahtlustan, et ta tahtis minuga kahekesi koju jääda), püüdsin töölt koju saabunud (ja üliväsinud) Muditi mind sõidutama veenda. Õnneks nõustus ta peaaegu kohe ning oli veel eriti armas, ostes mulle pargist (kui muide oli käimas karneval või midagi selles suunas) suuuuuure õhupalli, mille sees oli veel omakorda teine, südamekujuline õhupall. Ma armastan õhupalle (ja tema ka). Käisime veel jäätisekokteile söömas ja seejärel oligi aeg pulma minna.

Te oleksite pidanud seda nägema. Rahvast oli lihtsalt nii palju ja peopaik ise nägi välja nagu juudi jõulupuu – puudelt rippusid alla värvilised tulukeste read, lava ehtisid meeletult ilusad ja hiiglaslikud lillebukletid; taustaks mängisid muusikat nii umbes 20 pillimeest ja lauljat. Pruutpaar ise seisis üheskoos lähimate perekonnaliikmetega laval reas ning inimesed liikusid kordamööda nende juurest läbi, õnnitledes kõiki lavalolijaid. Ja igaühega tehti eraldi veel pilti ka. Mul hakkas neist vaesekestest ikka õige kahju – oma peol ei lasta istudagi, lõbutsemisest rääkimata... Toidulauad olid samuti viimase peal ning andsin hea võimaluse veel sügavamalt India toidukultuuri tundma õppida. Kogu üritust filmisid arvukad kaamerad, millest osade pilti kandi üle ka hiiglaslikel ekraanidel ümber lava.

Otsustasime peolt lahkuda juba 2 tunni pärast, sest oli õige imelik istuda keset üleslöödud võõraid ning olla (taaskord) pideva pildistamise ja jõllitamise märklauaks. Üritasin üles leida ka oma varem toolide vahele peidetud õhupalle, aga ilmselt oli mõni õnnelik laps need juba vahepeal ära omastanud. Samas olime me mõlemad ennast nõnda täis puginud (Maria püüab endiselt mulle sisse ajada võimalikult paljusid neist umbes 11’000 India toidust), leidsime mõistlikum olevat rikša asemel kondimootorile panustada. Ja jälle suutis India mind üllatada – nägin, kuidas inimesed (sh lapsed) kõnniteel puu najal magasid; läbi tunneli kõndides kartsin aga tõsiselt, et jään lõplikult kurdiks (jeah, signaali kasutamist ei piirata isegi mitte seal). Esimene tõsisem kokkupuude kerjuslastega kujunes samuti selliseks jubedapoolseks, kuna viimased sõna otseses mõttes mu fotoaparaadi ja chikoo’dega (väikesed kiivi moodi puuviljad) täidetud kottide otsas rippusid ja viimased sealjuures poolpehmeks muljusid. Nii sai kõnnitud umbes poolteist tundi ja kuigi peolt lahkusime suhteliselt vara, tuli koju jõudes kaissu pugeda juba magavale Muditile.

/24. jaanuar/

Sarisid valimas-ostmas. Poistel oli selleks ajaks juba päääris villand :D

See (püha) lehm tegeles aktiivselt ennast antud ratta vastu hõõrumisega. Oh, armastus...

Sinna jätsin palju ruupiaid...

Stiilinäide liiklusummikutest

Mudit ostis mulle õhupalli! :)

Õhupalli võtsin muidugi pulma ka kaasa

Pulmapaik

Pruut & pruudi ema


Pidustuste köögipool

Ülitilluke valik kogu pakutavast (lahkusime nii täistopitult kui veel võimalik)

Toitlustamine oli ülimalt tasemel