dreamstreets...: Kuidas guru mind paika pani

Kuigi hommikul oli kindel plaan kaua magada, ärkasin juba nii 8 ajal ülivalju hindikeelse popmuusika peale. Lamasin siis vaikselt voodis ning nautisin teadmata suunast tulevaid meloodiaid, ise mõeldes, et oleks võinud kauemaks Mumbaisse jääda. Just nõnda mõttetu tundus Jaipur sel hetkel. Poleks osanud arvata, et sellise vastumeelsusega alustatud päev kujuneb lõpuks nõnda põnevaks, et ma oma suhtumist sellesse linna kardinaalselt muutma olin sunnitud...

Peale ärkamist läksime Maria ja eelmisel õhtul meiega ühinenud USA kodaniku Laureniga linna, kus pidime kokku saama Rahuliga. Plaanis oli külastada kuskil kesk mägesid asuvat ahvitemplit. Kui Maria esimest korda mulle ahvitemplist rääkis, kerkis mulle silme ette miski religioosne ahvidele pühendatud harju keskmise templi moodi igav majake, aga see oli midagi hoopis muud. Nõnda palju ahve pole minu silmad veel näinud. Olgu, neil olid koledad roosad tagumikud ning kohati oli õõvastav jälgida, kuidas elukad üksteist vägistada püüdsid (ja üks eriti isehakanud ahv püüdis sugutungi rahuldada koguni ühe vaese lähedusse sattunud sea peal). Tempel ise oli aga üpriski suurejooneline kivist vormitud hoonete kompleks, mille põrandatel, katustel, seintel ja kõikvõimalikel muudel pindadel elasid oma elu needsamad põnevad banaanide kõrval ka porgendeid armastavad pärdikud.
Päeva edenedes pakkus Rahul meile välja võimaluse külastada guru, kelle juures ta ise oma probleeme ja mõtteid vajadusel lahkamas käib. Ausaltöeldes pean ma ennast üsnagi realistiks ega ei usu mingitesse hookus-pookustesse või imeravitsejaisse, aga pärast SEDA ei ole ma võib-olla enam päris nõnda kindel.

Esimene asi, mis mind sellesse guru tumesiniselt hõõguvasse ruumi sisenedes šokeeris, oli tunne, nagu oleks mu keha nõrga elektri all. Seda, mis järgnes, on mul siiani veel päris raske uskuda ja mõista. Kui ma guru vastas tema käsul istet võtsin, vaatas ta mulle kohe sügavalt silma ning ütles esimese asjana, et viimase 2 kuni 3 aasta jooksul on minu elus toimunud mingi suur muudatus, mille tõttu ma üldse puhata ei ole saanud. Okei siis. Kui ma talle midagi ei vastanud (olin lihtsalt üllatunud, sest 2,5 aasta eest algas mu põli arstitudengina ja tõsi ta on, et erilist puhkus pole mulle sellest ajast pakutud), nõjatus guru ettepoole ning hakkas rääkima, et mul on imeline energia ja väga hea süda, ent ma pidavat kandma rahulolu ja positiivsust väljendavat maski, kuid pealispinna alla olevat ma juba üsna katki ja mu enesehinnangust polevat samuti enam suurt midagi alles. Ja jälle olin ma sõnatu.. Suutsin siiski esile manada küsimuse, et mida ma peaksid tema arvates tegema, et sellele nimetatud sisemisele mõranemisele piir panna. Selle peale andis guru mulle kaks soovitust. Esiteks peaks ma lõpetama teiste heaolu ettepoole seadmise enda omast ja mitte nii varmalt oma head energiat teiste inimestega jagama. Seda enam, et ma olevat igapäevaelus ümbritsetud sarkastiliste inimestega, kes teevad halva mängu juures head nägu. Juba kolmandat korda ei suutnud ma midagi vastata, sest noh, pole just saladus, et keskmine eestlane sarkastilise loomusega on. Edasi küsis guru, et mitu lähedast suhet mul viimasel ajal olnud on. Vastasin, et pikemaajalisi suhteid ma väga harrastanud ei ole, mille peale ta noogutas ning küsis, et ‘3 aastat?’. Õige vastus – 3 aastat ja 2 kuud. Kõhe, eks? Selle aja peale oleks mu suu vast juba kolakaga vastu maad olnud kukkunud, ent üritasin oma üllatust mitte liialt avalikult välja näidata. Guru sõnul ei leiagi ma armastuses õnne, sest suhted olevat minu jaoks pea alati ühepoolsed, kuna tahan endast liialt palju anda, mille tõttu kaob tasakaal ja asi minu jaoks rappa läheb. Ja taas käskis ta mul ennast tagasi hoida ning vähem püüdma ja rohkem lihtsalt ... olema.

Ma ei tea. Kaine mõistus ei taha seda asja eriti tõsiselt võtta, ent raske on uskuda, et üks minu jaoks täiesti võõras inimene mind vaadates nii palju asju saab nõnda õigesti ära arvata. Seda enam, et Maria puhul pakkus ta õigesti tema vanuse, suhete arvu, elukoha ning hunniku muid asju – nii et meie guru oli kas äärmisel hea inimestelugeja või omab tõesti mingeid müstilisi võimeid. Vähemalt mõne koha pealt oli tal minu puhul kindlasti õigus (kuna paljuski kordas ta samu asju, miida mitmed mu sõbrad eesotsas Mariaga mulle juba kuid ja aastaid öelda on üritanud) ja nüüd tuleb veel vaid välja mõelda, kas tal võis õigus olla ka muus.

Võib-olla tuli see sellest, et ma endiselt šokis olin, aga kui Rahul meid pärast guru külastamist ühte tekstiilivabrikusse vedas, läksime mõlemad Mariaga nagu natukene lolliks ja lasime endale õmmelda imeilusad sarid. Ma olin küll juba lausa neli erinevat sari kohvrisse valmis ostnud, ent suure tõenäosusega ei oska ma nõnda peene kangaga suurt midagi ise ette võtta. Seega tuli ju otse loomulikult võimalusest kinni haarata. Oleks tahtnud neil ka ema ja õe jaoks samasugune rõivajupp valmis lasta teha, ent vastava päringu peale tehti mulle koheselt selgeks, et pluus vajab ülitäpseid mõõtmeid, mistõttu jääb nende saride tulevik hetkel veel mõistatuseks ja tuleb loota, et Marje või keegi teine Eestis neile halastab ja hädast välja aitab.

Õhtul sain proovida mõnusat sensatsiooni pealkirjaga ‘jäine dušš umbes 5kraadises õuetemperatuuris’ (jeah, nii tualett kui vannituba asusid õues) ning siis viis Rahul meid kolme välja sööma. Te oleksite pidanud seda nägema. Põhimõtteliselt veeti meid mingi väikese kohviku tagaruumi, mille nelja ülimalt räpase seina vahel paiknes neli punast õuetooli, väike retsitud kõikuv laud ning keset põrandat suure lina peal olid hunnikus punase sibula tükis ja muud hakitud köögiviljad, millele ma siiski väga tähelepanu pöörata ei soovinud, teades, et miski neist lõpetab kindlalt ka meie toidus. Ma poleks ausalt ka eriti imestanud, kui kuskilt seinapraost kari rotte meile ühel hetkel rünnaku oleks korraldanud. Seepärast võite siis ette kujutada, kui üllatunud ma olin, kui lauale toodi kõige paremad ahjus valmistatud chapatid, mida ma siin siiani maitsnud olen, ning samuti keelt alla viiv pühvliliha (olgugi, et taldrikul hulpis seda vaid 4 haledat tükikest). India on ikka imelik küll.

/29. jaanuar/