Smart, but weird

Ma vihkan hüvastijätte. Sel põhjusel on selle konkreetse postituse kirjutamine teatud mõttes piinav ja paha, sest terve päev on olnud kuidagi nukker ning kurb ja ma tegelikult ei tahaks mõelda sellele, et juba õhtul tuleb istuda rongile, mis meid meie reisi lõunapoolseimasse punkti ehk Mumbaisse viib.

Suurem osa hommikust möödus üksinda majas passides, kuna Maria ja Harsh mingeid Maria lahkumisega seotud pabereid politseis korda pidid ajama ning Mudit oli muidugi tööl. Seega mitte just ideaalne algus päevale. Õnneks ei lastud mul aga liiga kaua omaette nukrutseda, sest mingil hetkel sadas uksest sisse Saurabh, kes mind India muusika, näitlejate ja muus vallas usinalt harima hakkas. Vähemalt ei üritanud ta seekord õpetada mulle hindikeelseid fraase, mis teisi mu intellektis tõsiselt kahtlema oleksid sundinud.

Kui Maria ja Harsh lõpuks koju jõudsid, kolis Harsh kööki ning keeras kokku miski superhea söögi, mida me siis kuuekesi (sest hiljem ühinesid ka Ninnu ja mingi mulle veel tundmatu tüüp – ja teate ju küll, kui “hästi” mul uued nimed meeles püsivad) keset Harshi voodi funktsiooni täitvat madratsit mugida saime. Jah, kogu elu toimub neil just voodi peal – ja ma mõtlengi, et kogu elu. Tolmulestad on selles majas vist küll väga õnnelikud. Osalt võib selles tõenäoliselt süüdistada ka tõsiasja, et Harshi toas muud sisustust ei olegi. Aga tegelikult olen siin juba nõnda lühikese ja ajooksul nii paljusid asju ümber pidanud hindama, et selline pisiasi nagu mööbel hakkab juba tõesti minulegi puhta luksusena tunduma. Ja sellegipoolest on asju, mida ma nõnda kergelt omaks võtta ei suuda ja nii muutus näiteks sealne segadus (ausalt, ema saaks seda nähes südamerabanduse) aja möödudes kõigest natukene talutavamaks. Las ma püüan seda pisut kirjeldada. Maja neljast toast ühes on külmik, mida polnud puhastatud/sulatatud tõenäoliselt juba aastaid, ning voodi (!!), mida ei kasutatud mitte magamiseks, vaid riiete hoiustamiseks – need olid sinna lihtsalt hunnikusse visatud. Algselt pidanuks ma just seal magama, mis tähendanuks, et Harsh oleks pidanud kogu selle jama sealt kokku korjama ja kuhugi mujale (sisetunne ütleb, et ehk siis voodi alla/kõrvale) toppima; seega võite ette kujutada tüübi rõõmu, kui andsin alla ja hoopis mujal ööbida otsustasin. Esiku kraanikauss oli pidevalt sinna puistatavast sigarituhast selline hallikat tooni ning kui koristaja, kes käis iga 2 päeva tagant põrandaid ja pesu pesemas, kraanikausialuse prügikasti millegipärast alumisele korrusele oli viinud ja selle ka sinna jätnud, siis visati kogu sodi lihtsalt kraanikausi äärele või selle alla. Mehed...

Kella kuue ajal jõudis ka Mudit töölt koju ja siis otsustasime viimast korda veel välja sööma minna (Ninnu ei tulnud, sest oli vist minu valikutes vähe pettunud). Käisime Maria lemmiksöögikohas nimega Chocolate House ja nagu nimest võib-olla aru saate, pakuti seal kõike šokolaadisse uppununa. Saime ka kuulda, missugused arvamused poistel meie kohta välja on kujunenud ja kui Maria pidi olema 'stupid' (Harsh norib teda pidevalt, et ta aju vaid kirsi suurune on - aga mõni aeg tagasi toimus mõningane upgrade - ploomiks) siis mina tundun olevat 'smart, but weird'. Väga vastu ei vaidle.

Viimased tunnid läksid väga kiiresti ja enne kui arugi sain, istusime juba rongis ja vähemalt minul oli ikka väga kurb olla. Poleks osanud arvata, et just niipidi läheb ja Maria tugevemaks kui mina osutub – aga elu keerdkäigud ongi imelikud ja seda just viimasel ajal.

/25. jaanuar/

Maria & Harsh Siit tuleb ka väljend 'Harshi silmad'.

Mudit & mina. Jeah, ta ei olegi normaalne :D

Saurabh & Maria.