Volber!

Üle/eile oli siis taas volber ja ma tõesti ei mäleta, et mul kunagi volbril nii tore oleks olnud. Eelmine aasta hakkas tegelikult juba looma, aga enne seda oli volbri näol tegemist pigem mingi mõttetu päevaga, mille ma ühte punti igasugu karjalaskepäevade ning ussimaarjapäevadega liigitasin. Noh et on nagu olemas, aga millal või miks - ei tea.Sel aastal otsustasin, et tuleb Maria ka siia vedada ja õppimisse väike puhkus teha. Plaanis oli külastada korp! Rotaliat, mille listi mu õde meie nimed varasemalt kirja oli pannud, aga Maria ja Riin olid hiljem arvamusel, et kuna nimetatud pidu toimus niivõrd kaugel kohast, kus me tegelikult ka lõpetasime, siis pole mõtet väärtuslikke volbriminuteid mingi kõndimise peale kulutada. Eriti, kui seda aega saaks palju efektiivsemalt näiteks tantsimiseks kasutada. Aga selleks, et kogu lõbu ikka kirja saaks pandud, tuleks alustada täiesti algusest.

Seega. Kui Maria pisut hilinenult (nagu ma aru sain, tehti Tallinna bussijaamale mingi pommiähvarduse moodi asi, aga jumal seda teab) kohale jõudis, avanes mulle mitte-nii-ilus pilt, kuna tütarlaps kandis määrdunud kampsunit ning juuksed olid ka sellised... sorgus :D Niisiis oli esimese asjana vaja ta duši alla ajada ning samal ajal Riinu ka ikka kaasa tulema veenda, sest see tütarlaps üritas taas kord lõbust viilida. Lõpuks sain ühe kasitud ja teise alla kobistatud ning et kell oli juba piisavalt palju, jäi sedakorda meie tavapärane ajuvabadusi täis jutt lühikeseks, ent see-eest suhteliselt kontsentreerituks - fotomaterjal on minu arvutis. Panen siia ka mõned (vähemkompromiteerivad) fotod. Suutsime muuhulgas Maria paar korda nutma ajada, aga mis teha, eks ole, et me nii tundeküllased siin oleme.

Veel korralikud... (või midagi sinnakanti)

Läks käest ära. Aga säärejooks on päris hea või mis? :D

Tegin Riinule ühe ägeda ettepaneku.

Nagu päris räme ikka, mida selle õige mehe otsingutel tehakse :D

See aga on täpselt nii, nagu paistab :D

Kui millalgi lõpuks liikuma saime, juhtus sedasi, et pargis jalutas meile vastu isastest koosnev seltskond, kes ilmselgelt kallidefitsiidi käes vaevles. Et tegemist oli pealtnäha mitte mingit rõvedat haigust põdevate noormeestega, siis näitasime üles lahket meelt ning kallidest ei keeldunud. Väga tore oli muidugi see, kui mind kaisutanud isend laulma hakkas ning ma ühel hetkel tundsin, kuidas jalad õhku tõusid - ju oli vaja musklit näidata. Noh, mis seal ikka.

Esimeseks peatuspaigaks oli valitud korp! Revelia. Tegelikult jäime esimese peatuskohaga lausa nii rahule, et - peale väikese kõrvalepõike Sakalasse - me väga mujale minna ei tahtnudki. Sest kohe alates hetkest, mil me uksest sisse vajusime, saime tähelepanu rohkemgi, kui seda vajasime. Muidugi võis kasuks tulla ka see, et me olime algusest peale lubanud, et oma häbeliku poole jätame koju ja vähemalt sel korral tasus see otsus ennast ära. Ma ei tea, kui paljudega me seal suhtlesime-tutvusime, aga nimed on praeguseks juba kuhugi teadmatusse ujunud ja kui P eile paari neist mainis, siis oli mul küll hämming, et kas ma peaks teda teadma?! Asi oli tegelikult muidugi vastastikune, sest näiteks üks tüüp, kellega sai juttu räägitud ikka nii 5-6 ajal hommikul, suutis mu nime poole tunni jooksul kolm korda ära unustada ning enne lahkumist sain temalt kuulda sõnu, mis sisaldasid minule suunatud nime Annabel. Ilus nimi ju... Aga mitte minu oma.

Mulle meeldivad korporatsioonide mehed. Okei, mõni joob tõesti pisut-pisut liiga palju, aga viisakusmeeter on küll täiega põhjas ikka. Kui Riin mingi hetk ära soovis minna, anti kohe ühele (kainele!!) rebasele käsk ta koju saata. Vau. Pluss keegi ei teinud teist nägugi, kui Maria nende lipu kohta sellise kurja sõnumi lendu laskis või kui me rahumeeli üksteise süles juhtkonnalauas istet võtsime. Kuigi sugupoolte suhe oli päris mitmekordselt meeste kasuks, pälvisid meie vabad käitumismaneerid ja sundimatu suhtlemine parasjagu kõrvalistujaga mitmeid altkulmu pilke teiste kohalviibinud naissoo esindajate poolt. Olid vist kadedad. Ja ma ei tea ausalt ka, mis universumis tuleb nende konkreetsete tibide puhul suhtlusele kasuks omavahel sosistamine tantsupõranda servas ja ikka tõsiste rämeduste rääkimine laua taga. Fui!

Vahepeal külastasime ka korp! Sakalat, täpsemalt nende tagaaega, mis oli ikka täiesti maailm omaette. Kui volber kestaks kauem kui (vähemalt antud juhul) 7 tundi, siis oleks võinud seal kauem veel inimesi jälgida ja ennast tule ääres soojendada kui meil siis aega jäi.

Üldiselt tundub, nagu oleks kõike teha jõudnud. Kõike, millest kõik need viimased neetud neli kuud baktereid ja tervisedenduslikke teooriaid pähe tuupides puudust olen tundnud. Ühel hetkel leidsin ennast selili kitarrimuusikat kuulamas ja siis jälle vanade Grease'i lugude järgi tantsimas, kusjuures sellest, et mu vaesed katkihõõrutud ja põletikulised jalad ennast kogu selle aja tuikava valuga tunda andsid, ei suutnud ma kogu selle lõbu keskel üldse välja teha. Lisaks sadasid mingil hetkel sisse purjus soomlased, kellest üks mind täiega ahistama asus, kuni ma sõna otseses mõttes teises suunas liduma pistsin, ja teine päikesetõusu ilu pikalt ülistas.

Kui kell umbes poolt seitset näitas ja päike juba tõusmas oli, leidsime, et oleks õige aeg koju minna. P käskis ühel rebasel meid koju saata (aww), aga poolel teel käskisime noormehel otsa ringi keerata ja seadsime sammud hoopis mäki poole. Ka see ei möödunud meil (iseenesest mõistetavalt) vahejuhtumiteta, sest Raekoja platsil otsustasid meile vastu tulnud noormehed, et oleks tore koos kõndida ja nõnda me lõpetasimegi pikas rivis käest kinni hoides Riia tänava poole jalutades. Mingi hetk viisid meie teed küll lahku, kuni mäki drive-in'i juures taaskohtusime. Aga ka see ei jäänud meie viimaseks seikluseks, sest teel mäkist koduni haakis meid endale sappa veel üks mees, kes meid elu eest endaga rummikoolat jooma üritas kutsuda. Pakkus veel, et kui me ei julge tema juurde tulla, siis ta toob ise rummikoola meie juurde. :D:D Pole vist vaja mainida, et me lükkasime ta ettepaneku viisakalt tagasi ning suundusime hoopis tagasi ühikasse, et siis kella poole kaheksani Gilmore Girls'i vaadata, kuni me mõlemad enam silmi lahti hoida ei suutnud.

Mis siis ikka.... bis!