Teemaks on närilised

Füsioloogias vaatasime täna seda, kuidas antidepressante täis pumbatud rotid veega täidetud veekannus hulpisid. Isegi kuigi ma rotte vihkan, ei suuda ma vaadata, kuidas loomad ellujäämise pärast vees võitlevad, ükskõik kui jubedate loomadega siis tegu ka poleks või kui õilsate eesmärkide nimel nad seda piina taluma peavad. Mind ei huvita, kui peab vaatama mingit veresauna või muud õudust, aga uppumist ma ei kannata.

Ja muidugi tuli mul iga uue roti viskamisega sellesse siledate seintega vesisesse piinakambrisse jälle meelde, et ema alles mõni päev tagasi mind rõõmsalt sellest teavitas, et lastetuppa (jah, mu tuba tuntakse meie elamises endiselt lastetoana, võite naerda küll) on kuskile hiir ära kärvanud ja hais pidi olema öökimaajav. Mis on päris masendav, kui arvestada, et sel nädalavahetusel ei ole võimalustki kojuminekust viilida, kuna aset leiavad nii emadepäev kui ka mummi sünnipäev. Kuradi hiir, raisk, valis ikka hea aja suremiseks. Ja seekord võin isegi kindlalt väita, et mina tema surma ei põhjustanud, erinevalt mõni aasta tagasi toimunud intsidendist, mil vannitoas endale hiirt vastu vahtimast nähes suu avasin ja kopsumahtu demonstreerisin. Päev hiljem oli juba vaja tegeleda šoki saanud närilise laibaga.

Ja nüüd võtan suuna herpes- ja hepatiitviiruste päheajamisele.