Läks käest ära...

Tegin eile midagi halba. Ja seda juba teist korda sel kuul. Ja ma ei suuda ennast absoluutselt kontrollida, sest mõistus ei suuda peale hakata ja käitun lihtsalt tunde järgi. Tahaks väga täpsemalt rääkida, aga ei saa, veel ei tohi. Sest Eesti on väike ja jumala eest, tal on tüdruk olemas. Ma olen paha. Sel aastal pole päkkapikkudel mingit põhjust minu akna taha luurama tulla...

Hetke seisuga süüdistan kõiges koolapuudust. Võõrutusnähud on hoos. Ei julge enam üksi poodigi minna, sest käsi tahaks haarata lemmikjoogi järele, aga kiusatustele vastu panemises olen ma täielik luuser (nagu ka eilne 'intsident' seda näitas). Ja täna avastasin ennast ikkagi joogileti juures, kaine mõistus üht nõudmas ja hing hoopis teist ihaldamas. Sel korral sai võitu mõistus ja ostukorvis maandus kibuvitsamaitseline mullita vesi. Aga järgmine kord?

Mida veel? Suutsin jalale järjekordse väikese haavandi hankida. Sest mul oli ju taas täiesti möödapääsmatu vajadus pikema jalutuskäigu tarbeks veel ühed uued kingad varba otsa torgata. Näete, jah? Öelge siis veel, et vigadest õpitakse... ma astun iga jumala kord ärmise järjekindlusega sama reha otsa. Minu järjepidev idiootsus järeleproovitud meetoditel ennast vigastada väärib tõepoolest lausa tiitlit. Ei tea kas Guinnessi raamatusse juba enim kordi samasse ämbrisse astumisi puudutav rekord kirja on pandud? Ma oleks raudne kandidaat. Vähemalt oli sel korral oidu koju jõudes esimese asjana väike veritsev auk (mis on, tõsi küll, umbes 5 korda väikesem kui läinud kuul tekkinud vigastus) kanna peal Gutaseptiga üle ujutada ja seejärel bakteritsiidne plaaster peale lajatada. Kõngege, aureus, pyogenes ja te teised värdjad mikroobid!!!!