süda on katki

Tänane päev algas ju ometi nii ilusalt. Kella neljane ärkamine (enne koitu, mitte seebikaid), 7-tunnine kordamine kontrolltööks (50 lehekülge närvisüsteemi - ja ma võin teile nüüd rääkida, kuidas emotsioonid tekivad), vaikselt unduleeriv magamatusest põhjustatud peavalu, kogemata tulise vee suunamine oma liigpäikeselisest nädalavahetusest maasikapunaseks tõmbunud seljale (sest ma ikka ei saa traditsiooni katki jätta ja üks kord kevadel mõõduka päikesevanniga leppida), uue villi hankimine veel ühtede uute kingade lahkel kaasosalusel (sel kuul siis neljas) ja haisema läinud koore kallamine kohvisse, märkamata, et realiseerumistähtaeg oli nii kuskil aprilli alguspäevil. Päris hea päeva algus - minu kohta. Aga ei - miski pidi ju kõik hea ja ilusa ära rikkuma ja kella poole nelja ajal koju jõudes (sest praktikum venis pool tundi üle aja - veel üks põhjus rõõmustamiseks) sain tõeliselt kurva uudise - meie vanaema koer Snoopy on meie seast lahkunud. Vanaemal on (või õigem oleks vist rääkida minevikuvormis) olnud päris palju koeri, aga nii arukat nagu Snoopy pole terves maailmas ka mitte. Tahaks nii väga rääkida, kui vahva ja hea ta oli, aga süda on veel katki ja temale mõtlemine toob praegugi pisarad silma ning teeb rohkem haiget kui varemmainit hommikune tuline dušš põlenud seljale. Mõõtmatult rohkem. Ma pole oma elus väga palju füüsilist valu tundnud, aga ei kujuta ette, et miski siin ilmas rohkem valu võiks põhjustada kui miski selline. Ja nüüd on vaid kahetsus, et ma temaga rohkem ei mänginud, tihedamini pai ei teinud. Lohutus tuleb veel vaid teadmisest, et ta enam valu ei pea kannatama; et see väike nunnu alatasa määrdunud valge kasukaga kõigi silmarõõm saab kusagil kutsutaevas (sinna ta kahtlemata suunati) nii suuri konte ja palju Nike'i papusid närida kui süda lustib. Ja keegi ei karju talle, et ÄRA HÜPPA!!!, kui ta oma igikestva kutsikainnukusega kellelegi oma rõõmu näidata püüab.

Ehk annab Greta andeks, et talt ühe pildi pätsu panin, sest mul siin arvutis paremat pole ja see on päris õnnestunud.