Käisin nädalavahetusel taas Tallinnas. Mõnusalt jahe oli, vähemalt Tartuga võrreldes. Pluss sääsed olid ilmselgelt vähem motiveeritud igal võimalikul hetkel piinarežiimile lülitumiseks. Iseenesest mõistetavalt õnnestus mul esimese asjana totaalselt ära eksida - magasin oma Kristiine keskuse peatuse maha ja lõpetasin kuskil Mustamäe ja Nõmme vahel, täielikus segaduses Maria juhtnööridest seepeale suund Rauno hoovile võtta (ma olen tüübi juures ainult ühe korra käinud, ega ma mingi superman pole?!). Lõpuks tuli ikka suvalisi tüüpe appi paluda ja seekord suutsin aru saada isegi venekeelsetest õpetussõnadest (ma tean, vau!!!) ja päris kuuse all lõppeks ööbima ei pidanud.
Igatahes oli tol õhtul plaaniks randa minna. Maria nõudmisel sai meeletult klõpsutatud (lisan pilte allapoole) ja seejuures ikka kõikvõimalikke idiootsusi tehtud. Õnneks on Maria kodu/ranna lähedal nii hullar kui kainer, nii et vajadusel oleks võinud meid kiiresti ühte või teise vedada; kusjuures teel randa tutvustas Maria mulle mingit suvalist metsavaheteed kui Sarimõrvarite ja -vägistajate Alleed. Fun. Ja siis püüdsid mingid suvalised tüübid põõsastes meid oma väikesele grillpeole kutsuda. Ahvatlev, aga pigem mitte, eks ole - pole vaja, et väljamõeldud allee nimele tõepõhi alla saaks. Õhtu lõppes siiski õnnelikult oliividega Martini ja Monopoly seltsis, milles mile Mariaga sünnipäevalaps Raunole pidulikult kaotada õnnestus.
Jah, Tallinnas on kõik alati tore ja lõbus. Aga seekord oli asjal mõru maik juures, sest mu kauaoodatud ja igatsetud Muse kontsertil käik jääb ära :'( ning jään ka oma parimast sõbrast vähemalt pooleks aastaks ilma. Ja kuigi ma alguses oma kurbust varjata ei suutnud, püüan nüüd head nägu teha, sest sõbrad ju nii teevadki. Ja kuigi ma tean, et ta seda praegu siin loeb, ja ma ikka kogu selle India pärast südant valutan (sest nüüd ma tean, et see on kõigi haiguste kodumaa ja võin ükskõik mille peale kihla vedada, et vähemalt vesise diarröa ta sealt külge korjab), olen ma ikkagi ju õnnelik, kui kellegi eluunistus täitub, ükskõik kui jabur see mulle ka ei tundu.
Eile peatusin veel ka Sauel, kus Maie sünnipäeva pidas. Väga naljakas ja harjumatu oli üle pika aja käia peol, kus inimesed lihtsalt sõid ja jõid ja istusid. Olen vist liiga harjunud lauamängude ja muu sellisega ning ei oska enam sellistel pidudel kuidagi olla. Ma ei suuda ennast võõras seltskonnas vabalt suhtlema sundida, eriti kui ühiseid huve pole. Siin pole tegemist isegi mingi kompleksiga, nagu seda mulle tihti külge poogitakse; asi on siiski kinni mu loomuses ja nii ma eelistangi tihtipeale eraklikkust suhtlemisele. Nii vähe on neid inimesi, kelle pikemaajalist seltskonda ma üksiolemisele eelistan.
Ma ei tea. Viimasel ajal on kogu aeg nii halb tuju ja üha raskem on seda enda sees kinni pidada. Iga vähegi halb uudis tundub nii tähtsana ja raske on näha mett nende tõrvatilkade keskel, mis sellesse vaikselt langevad.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar