Vähem kui kahe nädala pärast viin ma oma suure stressi ning liigmadalate temperatuuride koosmõjul ülekeedetud kapsaste mõõtu võtva ajunatukese sajandi kõige nõmedamale eksamile (jah, ma tean, et vahetan selle tiitli omanikku juba oma 4. korda), et endast veel viimane piisk välja pigistada. Tegelikult alustasin oma igapäevase üleõppimise intensiivistumist juba mõne nädala eest, aga eilne 15 tundi nakkushaigusi lõppes selle aasta esimese pseudo-närvivapustusega, sest 29 lehekülje pikkune loetelu antibiootikume on nagu vähekene liiga palju isegi minusugusele väsimatule klassifikatsioonide ahmijale. Ja ma mõtlen, et kui ma need ka mingi ilmaime läbi kogu selle muu materjali kõrval kahe kõrva vahele pidama saan, on need nädalaga sealt raudselt leebet lasknud. No mida nad seal instituudis ometi mõtlevad? Et meil pole nagunii midagi paremat teha?
Kogu selle idusid ajava paanika juures võtsin vaevaks tänase päeva vabalt võtta - või noh, pika venitamise peale sai arsti juures käinud ning ammuigatsetud soojemale mantlile jahti peetud (käin juba 3. talve järjest sügisilmasid trotsima määratud palitus).
Saan pidevalt vastu päid ja jalgu, et hoolimata oma (tulevasest) elukutsest piisavalt iseenda tervise eest hoolt ei raatsi kanda. Nii et täna siis läksingi julgel sammul ennast perearstile näitama ning augustama - ehk annab hemoglobiin selgituse minu viimasel ajal häirivalt sagedastele minestushoogudele hommikuti. Päeva teisel poolel, mis põhiliselt mu maailma vihatuimale tegevusele aka shoppingule sai kulutatud, sai selgeks kaks nukrat fakti - (1) mul pole õrna aimugi, kust ilusaid ja piisavalt soojasid meestekindaid leida (aidake?); (2) selletalvine mantlimood on jalustrabavalt kole. Ja et ma pole just teab mis suur 'massimoe' jünger (nt olen ma vist ainus naine arenenud riikides, kes pole eluski terava ninaga kingi kandnud), vaid järgin riietesse puutuvas kangekaelselt oma nägemust, siis jätsin ka sedakorda need kohutavad Michelin man tüüpi vatiga täidetud jope-mantlid rahule. Ja tulemus...?
Ma läksin otsima klassikalist musta talvemantlit.
Ma lõpetasin tulipunase kevadmantliga (ema sõnade kohaselt, ilmselgelt ei tee ma väga vahet).
Sähke.
Sel nädalal sain ka oma suvised haiglapraktikad kokku lepitud - nii et kes tahab saada ravitud ühe imeliselt segase noore arstitudengi abil (ilmselgelt ei saa ma täit vastutust raviotsuste osas võtta), siis minupoolne soe soovitus oleks juuni alguses ennast miskitpidi lömastada/torkida/muul teile meeldival (kirurgilist ravi vajaval) viisil kahjustada Saaremaal; või (juuni keskel) omandada miski kõhuõõne organi raskemat sorti jama Põlva lähistel.
Siinkohal ei saa jätta mainimata (tänamata) oma samuti imeliselt segast tädi Tiiat, kes, kuuldes et ma Põlvasse sisehaiguste ravi praktiseerima kavatsen minna, kohemaid oma tuttavale ja kuulduste kohaselt imetabaselt targale ja toredale arstile helistas ja toda mind kantseldada võtma suunas. Võttis mu kohe päris sõnatuks, aga kui nii siis nii, mulle sobib! :D
Stiilinäide. Ma arvan, et maamunul pole suuremat markerdajat kui mina, ainuüksi sel semestril olen ära pidanud viskama 7 isendit (s.h. 3 kollast).
Kogu selle idusid ajava paanika juures võtsin vaevaks tänase päeva vabalt võtta - või noh, pika venitamise peale sai arsti juures käinud ning ammuigatsetud soojemale mantlile jahti peetud (käin juba 3. talve järjest sügisilmasid trotsima määratud palitus).
Saan pidevalt vastu päid ja jalgu, et hoolimata oma (tulevasest) elukutsest piisavalt iseenda tervise eest hoolt ei raatsi kanda. Nii et täna siis läksingi julgel sammul ennast perearstile näitama ning augustama - ehk annab hemoglobiin selgituse minu viimasel ajal häirivalt sagedastele minestushoogudele hommikuti. Päeva teisel poolel, mis põhiliselt mu maailma vihatuimale tegevusele aka shoppingule sai kulutatud, sai selgeks kaks nukrat fakti - (1) mul pole õrna aimugi, kust ilusaid ja piisavalt soojasid meestekindaid leida (aidake?); (2) selletalvine mantlimood on jalustrabavalt kole. Ja et ma pole just teab mis suur 'massimoe' jünger (nt olen ma vist ainus naine arenenud riikides, kes pole eluski terava ninaga kingi kandnud), vaid järgin riietesse puutuvas kangekaelselt oma nägemust, siis jätsin ka sedakorda need kohutavad Michelin man tüüpi vatiga täidetud jope-mantlid rahule. Ja tulemus...?
Ma läksin otsima klassikalist musta talvemantlit.
Ma lõpetasin tulipunase kevadmantliga (ema sõnade kohaselt, ilmselgelt ei tee ma väga vahet).
Sähke.
Sel nädalal sain ka oma suvised haiglapraktikad kokku lepitud - nii et kes tahab saada ravitud ühe imeliselt segase noore arstitudengi abil (ilmselgelt ei saa ma täit vastutust raviotsuste osas võtta), siis minupoolne soe soovitus oleks juuni alguses ennast miskitpidi lömastada/torkida/muul teile meeldival (kirurgilist ravi vajaval) viisil kahjustada Saaremaal; või (juuni keskel) omandada miski kõhuõõne organi raskemat sorti jama Põlva lähistel.
Siinkohal ei saa jätta mainimata (tänamata) oma samuti imeliselt segast tädi Tiiat, kes, kuuldes et ma Põlvasse sisehaiguste ravi praktiseerima kavatsen minna, kohemaid oma tuttavale ja kuulduste kohaselt imetabaselt targale ja toredale arstile helistas ja toda mind kantseldada võtma suunas. Võttis mu kohe päris sõnatuks, aga kui nii siis nii, mulle sobib! :D
Ainuke? Kaugeltki mitte. Meid on vähemalt kaks!
VastaKustutaMmm, mina ka. Sann, me oleme Teravaninaliste Kingade Järgijate Kiriku andunud jüngri (ema) ametlikud teotajad.
VastaKustuta