laupäev, 11. veebruar 2012

Mõneks ajaks tummahammas

Mul on uus lemmiksõna - meningoentsefaloradikuloneuriit. Ehk siis sellise ilusa nimega asjanduse võite endale külge saada, kui suvel metsas lilli noppides oma kehal potentsiaalselt ringisiblivatele isenditele tähelepanu pole otsustanud pöörata - kõlab põnevalt, eks ole? Et läheks kohe ja otsiks mõne talvituva puugi või midagi...

Vist esimest korda elus ei tunne enne eksamit sügavat meeleheidet ja soovi ennast miski tragöödilise neidisena kaarsillalt alla heita. Ma nüüd ei tea, kas see on hea või halb, aga vahelduse mõttes on üsna tore mitte ennast haigeks närveldada. Seda enam, et mu nõme tarkusehammas mind juba niisamagi haigeks on teinud. Aga pole viga - leidsin asjale ajutise lahenduse: kui ma võimalikult vähe oma suud liigutan, pole nagu väga vigagi. No ja diclofenac (sest mul pole midagi muud) aitab ka natukene. Mis siis sellest, et ma seda juba kolm tabletti tühja kõhu peale olen hauganud, sest suu mitte liigutamine välistab rääkimise ja suu kaudu hingamise kõrval ka söömise (jee, maohaavandid, siit ma tulen!). Siiani olen piinavat suuavamisprotseduuri läbi viinud vaid hammastepesuks.

Kõik on kontrolli all.

Kuni teisipäevani... (minu õnne teades)


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar