Mul on umbes nagu niiiiiii/--/iiii hea tuju hetkel, sest poole tunni eest ühikas maandudes ootas mind postkastis kiri (või noh, 'kiri' on ilmselge alahindamine, kui arvesse võtta saadetise üsna kogukat mahtu). Ja ma teadsin kohe, kust (kaugelt) ja kellelt (temalt) see tuleb, sest mehed ei ole reeglina eriti head saladuste pidajad ja nii sain minagi eelmisel nädalal väikese vihje osaliseks, mistõttu ma nimetet saadetist oodata oskasin. Ma ei tahaks selle sisu osas väga üksikasjadesse langeda, aga väikese vihjena võin öelda, et muuseas leidsin ümbrikust ühe oma lemmikjalgpalliklubi fänninänni. Hea tuju on nüüd vähemalt mõneks ajaks kindla peale garanteeritud :)
Eelmisel nädalal sai taas vana osakonda külastatud lootusega oma teisi hambaid järjekindlalt upakile ja segi lükkavate tarkusehammaste arvu vähendada. Lootused läksid täide, aga kauba peale sai kõhutäie naerda, kui endine kolleeg mind hindavalt pealaest jalatallani oma kullisilmadega üle vaatas ja siis kaks hoolikalt valitud lauset kuuldavale tõi:
1. "Sa oled keskkohast nii peenikeseks jäänud!!!"
2. "Kas sa oled rindu lasknud suurendada?"
:D
Mille peale mul suu ilmselt lahti vajus ja aju neid kahte lauset seostamast keeldus. Ja kõigile teistele huvitujaile/muretsejaile - EI, ma ei ole vahepeal rindu lasknud suurendada. Seda veel vaja, eks ole...
Laupäevastest sündmustest väärib ehk mainimist, kuidas üks siingi varem kõneainet pakkunud Indiast leitud sõber mu õele, parimale sõbrannale ja lõpuks ka minule kuulutas, mäherdune bitch ma ikka olen. Väga kuri ma selle avalduse peale seejuures polnudki (mitte et ma midagi mõrrale ligilähedastki oleksin), kuna 11 kuu pikkune järeljooksmine oligi juba pisut nagu ära hakanud tüütama - aga miskitmoodi, ja ma tõesti ei tea, kuidas - suutsin ma ta kogemata oma seisukohtadest loobuma panna, mistõttu ma nüüd taas mitte-bitchi staatuse olen omandanud. Jee.. Vähemalt sai talle (loodetavasti) selgeks tehtud, et ei ole eriti hea idee mulle laupäeva hommikul kell 9 helistada (temal seal ameerikamaal on sel ajal nii umbes kesköö), sest vahel tuleb sisse ka magada.
Koolist nõnda palju, et mu kallid rühmakaaslased on omandanud harjumuse minu käest igal hommikul uurida, et ega ma ometi eelmisel õhtul arvutimänge ei mänginud. Möödunud nädalal sai korduvalt selle peale nina püsti aetud ja kõlav 'ei' kuuldavale toodud, endal rind õhupalli kombel uhkusest paisumas ja nööbid kitlilt lendamas (rinna paisumise tõttu). Seda ma neile muidugi ei maininud, et mu mängukaaslane (sealt kaugelt) kättesaadav ei juhtunud olema, mistõttu mängimine nagu vähe igavamad mõõtmed omandas. Mitte et nad nüüd pärast seda siin sellest teada ei saaks (mu taibukus hämmastab vahel mind ennastki), aga noh, vahet pole. Mis nad ikka teha saavad - Matti kotti panna ja ära röövida?
Jaa, vahelduse mõttes on elu täitsa lill. Mis siis sellest, et väljas on täiesti talumatu ilm ja juba mõne nädala pärast võite mind tõenäoliselt leida kuskilt aknast alla kõõlumas ja iseendaga aru pidamas selle üle, kas hüpata või mitte; sest eesootav eksam saab ka parimate lootuste kohaselt olema õudus. Võib-olla oleks nüüd viimane aeg pöörata miskisse usku ja jumala(te) käest päästmist paluma hakata. Profülaktika mõttes muidugi :)
A picture of your most treasured item
Saagem tuttavaks - see siin on minu kiisu-padi. Kui ma õigesti mäletan, meisterdas selle toreda asja valmis mu Saaremaa-vanaema. Ma ei ole ka eriti kindel, kui palju vanust kiisu-padjal juba on (kindlasti üle 24 aasta), aga see on käinud minuga kaasas absoluutselt igal pool ja võin pea anda, et kui ma ka kuskile välismaale peaks kolima ja oma lubatud 20 kilo kokku hakkan lööma, tuleb kiisu-padi minuga nui neljaks kaasa. Mis siis sellest, et see on ühelt poolt juba üsna auguline ja lõhnab vähe naljakalt.
Eelmisel nädalal sai taas vana osakonda külastatud lootusega oma teisi hambaid järjekindlalt upakile ja segi lükkavate tarkusehammaste arvu vähendada. Lootused läksid täide, aga kauba peale sai kõhutäie naerda, kui endine kolleeg mind hindavalt pealaest jalatallani oma kullisilmadega üle vaatas ja siis kaks hoolikalt valitud lauset kuuldavale tõi:
1. "Sa oled keskkohast nii peenikeseks jäänud!!!"
2. "Kas sa oled rindu lasknud suurendada?"
:D
Mille peale mul suu ilmselt lahti vajus ja aju neid kahte lauset seostamast keeldus. Ja kõigile teistele huvitujaile/muretsejaile - EI, ma ei ole vahepeal rindu lasknud suurendada. Seda veel vaja, eks ole...
Laupäevastest sündmustest väärib ehk mainimist, kuidas üks siingi varem kõneainet pakkunud Indiast leitud sõber mu õele, parimale sõbrannale ja lõpuks ka minule kuulutas, mäherdune bitch ma ikka olen. Väga kuri ma selle avalduse peale seejuures polnudki (mitte et ma midagi mõrrale ligilähedastki oleksin), kuna 11 kuu pikkune järeljooksmine oligi juba pisut nagu ära hakanud tüütama - aga miskitmoodi, ja ma tõesti ei tea, kuidas - suutsin ma ta kogemata oma seisukohtadest loobuma panna, mistõttu ma nüüd taas mitte-bitchi staatuse olen omandanud. Jee.. Vähemalt sai talle (loodetavasti) selgeks tehtud, et ei ole eriti hea idee mulle laupäeva hommikul kell 9 helistada (temal seal ameerikamaal on sel ajal nii umbes kesköö), sest vahel tuleb sisse ka magada.
Koolist nõnda palju, et mu kallid rühmakaaslased on omandanud harjumuse minu käest igal hommikul uurida, et ega ma ometi eelmisel õhtul arvutimänge ei mänginud. Möödunud nädalal sai korduvalt selle peale nina püsti aetud ja kõlav 'ei' kuuldavale toodud, endal rind õhupalli kombel uhkusest paisumas ja nööbid kitlilt lendamas (rinna paisumise tõttu). Seda ma neile muidugi ei maininud, et mu mängukaaslane (sealt kaugelt) kättesaadav ei juhtunud olema, mistõttu mängimine nagu vähe igavamad mõõtmed omandas. Mitte et nad nüüd pärast seda siin sellest teada ei saaks (mu taibukus hämmastab vahel mind ennastki), aga noh, vahet pole. Mis nad ikka teha saavad - Matti kotti panna ja ära röövida?
Jaa, vahelduse mõttes on elu täitsa lill. Mis siis sellest, et väljas on täiesti talumatu ilm ja juba mõne nädala pärast võite mind tõenäoliselt leida kuskilt aknast alla kõõlumas ja iseendaga aru pidamas selle üle, kas hüpata või mitte; sest eesootav eksam saab ka parimate lootuste kohaselt olema õudus. Võib-olla oleks nüüd viimane aeg pöörata miskisse usku ja jumala(te) käest päästmist paluma hakata. Profülaktika mõttes muidugi :)
A picture of your most treasured itemSaagem tuttavaks - see siin on minu kiisu-padi. Kui ma õigesti mäletan, meisterdas selle toreda asja valmis mu Saaremaa-vanaema. Ma ei ole ka eriti kindel, kui palju vanust kiisu-padjal juba on (kindlasti üle 24 aasta), aga see on käinud minuga kaasas absoluutselt igal pool ja võin pea anda, et kui ma ka kuskile välismaale peaks kolima ja oma lubatud 20 kilo kokku hakkan lööma, tuleb kiisu-padi minuga nui neljaks kaasa. Mis siis sellest, et see on ühelt poolt juba üsna auguline ja lõhnab vähe naljakalt.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar