Ei ole eriti tore, et blogger siin vahepeal usinalt mu vanu postitusi kustutas, mkm.
Nüüd võiks IQ'le kohe 20 punkti juurde kukkuda, sest avastasin, et lausa kaks tarkusehmmast üritavad ennast igemetest läbi murda. Ja, enesepiinaja nagu ma olen, loodan siin nagu natukene, et üks neist kahest kuskile taha kinni jääb, sest siis saaks minna oma vanasse osakonda ja enda peal (ehk mõnel tudengil?) üks korralik osteotoomia lasta korraldada. Ja isegi kui seekord õnneks ei lähe, siis võib alati ju loota, et viimane tarkusehammas midagi põnevat korraldab.
Aga muidu ei ole olukord eriti kiita - juba kolmandat päeva vaevlen miski müstilise kõhuhäda käes, mida ema kõhuviiruseks ristib ja rühmakaaslased täna koolis pankreatiidile iseloomulike kaebustega võrdlema hakkasid. See oleks päris pahasti, teate. Aga et ma alkoholiga just teab mis suurt sõprust ei pea ja sapikivid ka pisut kahtlasevõitu tunduvad, siis panevad nad siiski loodetavasti sellega mööda. Ja tegelikult läks asi pärast äärmiselt vaevalist hommikut märksa paremaks, kui Nelle oma imeravimid platsi lõi ja mind tõsisest suremise tundest sedasi päästis. Pärast kooli sai siis ka ise otse apteeki kihutatud, et lausa kaks karpi seda mõnusat, toredat, imelist (kodeiini sisaldavat :D) tabletikapti muretseda. Vähemasti on lootust, et eurovisiooni teise poolfinaali ajal ei vaevle ma samal ajal valudes ja saan ikka ilusti tralli jälgida.
Ah ja päeva parim moment oli, kui Maarja keset bussipeatust Lenna kaelalt lümfisõlmi asus otsima. Ei olnud vähe naljakas, mkm :D
***
Update: kõhuvalust on lahti saadud ja elu läheb edasi. Ilmselgelt mõjus Ericu nägemine kõhule rahustavalt :D
Ja siis leidsin (facebookist taas) sellise põnevuse võrdluse:
Hea kokkusattumus või kuidas? :D
Nüüd võiks IQ'le kohe 20 punkti juurde kukkuda, sest avastasin, et lausa kaks tarkusehmmast üritavad ennast igemetest läbi murda. Ja, enesepiinaja nagu ma olen, loodan siin nagu natukene, et üks neist kahest kuskile taha kinni jääb, sest siis saaks minna oma vanasse osakonda ja enda peal (ehk mõnel tudengil?) üks korralik osteotoomia lasta korraldada. Ja isegi kui seekord õnneks ei lähe, siis võib alati ju loota, et viimane tarkusehammas midagi põnevat korraldab.
Aga muidu ei ole olukord eriti kiita - juba kolmandat päeva vaevlen miski müstilise kõhuhäda käes, mida ema kõhuviiruseks ristib ja rühmakaaslased täna koolis pankreatiidile iseloomulike kaebustega võrdlema hakkasid. See oleks päris pahasti, teate. Aga et ma alkoholiga just teab mis suurt sõprust ei pea ja sapikivid ka pisut kahtlasevõitu tunduvad, siis panevad nad siiski loodetavasti sellega mööda. Ja tegelikult läks asi pärast äärmiselt vaevalist hommikut märksa paremaks, kui Nelle oma imeravimid platsi lõi ja mind tõsisest suremise tundest sedasi päästis. Pärast kooli sai siis ka ise otse apteeki kihutatud, et lausa kaks karpi seda mõnusat, toredat, imelist (kodeiini sisaldavat :D) tabletikapti muretseda. Vähemasti on lootust, et eurovisiooni teise poolfinaali ajal ei vaevle ma samal ajal valudes ja saan ikka ilusti tralli jälgida.
Ah ja päeva parim moment oli, kui Maarja keset bussipeatust Lenna kaelalt lümfisõlmi asus otsima. Ei olnud vähe naljakas, mkm :D
***
Update: kõhuvalust on lahti saadud ja elu läheb edasi. Ilmselgelt mõjus Ericu nägemine kõhule rahustavalt :D
Ja siis leidsin (facebookist taas) sellise põnevuse võrdluse:
Hea kokkusattumus või kuidas? :D
See ei olnud kilpnääre. Lümfisõlmed! :D
VastaKustutaTabav. Väga tabav. Elu nagu muinasjutus.
VastaKustutaKas mitte arstitudengid pole võimelised endale ise superdiagnoose panema?