Hellrungi seadus: Oodake ja see läheb mööda.
Shavelsoni laiendus: ...olles teinud oma kahju.
Grelbi lisand: Kui see oli halb, siis see kordub.
Need kolm igihaljast väidet pärinevad Murphy seadustekogust, mille järgi mu elu üsna tihti toimivat näib, ja kirjeldavad üsna hästi kolme üpriski kummaliseks kujunenud päeva möödunud nädalal.
Ma pole kindel, kas peaks sellest sedasi kõigile meelelahutuse mõttes kirjutama, sest minuga juhtunu pole üheski mõttes eriti tore ega meeldiv, aga et ma nagunii pidevalt enne mõtlemata peaga tulle hüpata armastan, laotan ka selle õnnetu nädalavahetuse ning sellele järgnenud päevad siia kõigile lugemiseks laiali.
Ehk siis möödunud laupäev algas minu jaoks veidi varem ning märksa ebameeldivamalt kui planeeritud. Kõhukrambid, mis mind õndsast unest nõnda eriti jõhkral moel üles tulema ning bussiga haiglasse sundisid minema, vaibusid siiski otse EMO ukse ees (kindlasti on Murphy'l ka sellise situatsiooni kohta mõni eriti põnev ütlus) ja siis ei jäänud üle muud kui sammud kodu poole seada. ...kuniks olukord nõnda kontrolli alt väljus, et ma ennast põlvili tualeti põrandal ning (samal ajal) värisevihääli Doriselt transpordiabi palumas leidsin. Ja ega siis polnudki muud, kui ratastooli ja sealt edasi voodisse, arste ja valuvaigisteid ootama. Et olukord kuidagimoodi paremaks ei läinud ja need meeletud kogused ravimeid, mida mulle üha juurde anti, mingit vahet ei teinud, kaotasin viimsegi väärikuse ja palusin kramplemise ja sisikonna väljutamise vahepeal, et mind kas või magama pandaks (ise seejuures ette kujutades, kuidas mõni õnnistet tohtrihärra mulle miski raske esemega vastu pead taob). Võttis vist 2 tundi, enne kui kergendust tundma hakkasin - selle aja peale olid ennast kohale vedanud ka Laura ja Maria, kes mind siis hiljem, kui kõik juba pealtnäha okei oli, taksosse talutasid (mina oleks eelistanud kõndimist...) ja kõigepealt apteeki, siis ühikasse talutasid. Vahepeal oli siis selgunud, et mind vaevas selline väike tore (not!) asi nagu neerukivitõbi ja koju saigi mind aetud nõudega rohkelt vedelikku tarbida. Võin ära öelda, et abi polnud sellest mitte vähimatki ja järgmised kaks päeva möödusidki voodis kägaras, kord väiksema ja kord suurema valu käes vaeveldes ning kogu selle jama kõrval ühelt poolt kolmeks kontrolltööks õppides ning teisalt Mariale natukenegi hea sõber olla püüdes. Välja ei tulnud suurt mitte kummastki ning asi päädis sellega, et esmaspäeval, olles ärganud kell 4 hommikul ning kannatanud 5 tundi progresseeruvalt intensiivistuvat valu ja neelanud kaugelt üle lubatud koguse valu vaigistavaid tablette, hüpanud üles alla (lootuses, et kivi allapoole liigub) ning proovinud sadat muud asja, veeti mind Maria bossi autos taas haiglasse. Edasisest ma väga rääkida ei tahtaks, sest tegemist oli üsna jubeda kogemusega. Võin öelda vaid seda, et vähemalt mõisteti, et enne hakkavad sead lendama kui minu kivi ise välja tulla otsustab ning mõne kuu pärast lähen siiski lõikusele. Mille kohta oskan vaid öelda - halleluuja!
Kui nüüd selg lõpetaks kuni selle ajani ainult valutamise...
Shavelsoni laiendus: ...olles teinud oma kahju.
Grelbi lisand: Kui see oli halb, siis see kordub.
Need kolm igihaljast väidet pärinevad Murphy seadustekogust, mille järgi mu elu üsna tihti toimivat näib, ja kirjeldavad üsna hästi kolme üpriski kummaliseks kujunenud päeva möödunud nädalal.
Ma pole kindel, kas peaks sellest sedasi kõigile meelelahutuse mõttes kirjutama, sest minuga juhtunu pole üheski mõttes eriti tore ega meeldiv, aga et ma nagunii pidevalt enne mõtlemata peaga tulle hüpata armastan, laotan ka selle õnnetu nädalavahetuse ning sellele järgnenud päevad siia kõigile lugemiseks laiali.
Ehk siis möödunud laupäev algas minu jaoks veidi varem ning märksa ebameeldivamalt kui planeeritud. Kõhukrambid, mis mind õndsast unest nõnda eriti jõhkral moel üles tulema ning bussiga haiglasse sundisid minema, vaibusid siiski otse EMO ukse ees (kindlasti on Murphy'l ka sellise situatsiooni kohta mõni eriti põnev ütlus) ja siis ei jäänud üle muud kui sammud kodu poole seada. ...kuniks olukord nõnda kontrolli alt väljus, et ma ennast põlvili tualeti põrandal ning (samal ajal) värisevihääli Doriselt transpordiabi palumas leidsin. Ja ega siis polnudki muud, kui ratastooli ja sealt edasi voodisse, arste ja valuvaigisteid ootama. Et olukord kuidagimoodi paremaks ei läinud ja need meeletud kogused ravimeid, mida mulle üha juurde anti, mingit vahet ei teinud, kaotasin viimsegi väärikuse ja palusin kramplemise ja sisikonna väljutamise vahepeal, et mind kas või magama pandaks (ise seejuures ette kujutades, kuidas mõni õnnistet tohtrihärra mulle miski raske esemega vastu pead taob). Võttis vist 2 tundi, enne kui kergendust tundma hakkasin - selle aja peale olid ennast kohale vedanud ka Laura ja Maria, kes mind siis hiljem, kui kõik juba pealtnäha okei oli, taksosse talutasid (mina oleks eelistanud kõndimist...) ja kõigepealt apteeki, siis ühikasse talutasid. Vahepeal oli siis selgunud, et mind vaevas selline väike tore (not!) asi nagu neerukivitõbi ja koju saigi mind aetud nõudega rohkelt vedelikku tarbida. Võin ära öelda, et abi polnud sellest mitte vähimatki ja järgmised kaks päeva möödusidki voodis kägaras, kord väiksema ja kord suurema valu käes vaeveldes ning kogu selle jama kõrval ühelt poolt kolmeks kontrolltööks õppides ning teisalt Mariale natukenegi hea sõber olla püüdes. Välja ei tulnud suurt mitte kummastki ning asi päädis sellega, et esmaspäeval, olles ärganud kell 4 hommikul ning kannatanud 5 tundi progresseeruvalt intensiivistuvat valu ja neelanud kaugelt üle lubatud koguse valu vaigistavaid tablette, hüpanud üles alla (lootuses, et kivi allapoole liigub) ning proovinud sadat muud asja, veeti mind Maria bossi autos taas haiglasse. Edasisest ma väga rääkida ei tahtaks, sest tegemist oli üsna jubeda kogemusega. Võin öelda vaid seda, et vähemalt mõisteti, et enne hakkavad sead lendama kui minu kivi ise välja tulla otsustab ning mõne kuu pärast lähen siiski lõikusele. Mille kohta oskan vaid öelda - halleluuja!
Kui nüüd selg lõpetaks kuni selle ajani ainult valutamise...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar