Eile toimus siis teatavasti püha ürituse Eurovisiooni esimene vaatus ja olin siis minagi ennast mõnusasti teetassi taha ja pleedi sisse valmis sättinud, et kogu seda suurejoonelisust imetleda. Kõigepealt tuli kohe suur pettumus üleshaibitud saatejuhtide osas - naljad tundusid tulevat kuidagi väga ponnistatult ja Stefan Raab jättis ikka väga võltsi mulje. Ei aidanud ka seksistlikud naljad ega vägivalla demonstreerimine. Aga mis seal ikka, on ka hullemat nähtud (khm-khm-Peebo). Et ma kõik lood juba varasemalt mitte vähemat kui pähe olin forsseerinud, teadsin, mida esimesest poolfinaalist oodata. Et siis suuremat kogust sõnnikut. Ja nii oligi - kõige esimeses loos karjus neiu õigetest nootidest kõrvadele lihtsalt valu põhjustavalt mööda (ehk oli süüdi 6kilone särk?) ja neljandaks looks kohale toodud hiid-poksikinnas jättis lihtsalt napaka mulje. Üldse - missugune normaalse mõistusega inimene selle poksiteema välja mõtles? Idioot. Esimest korda elus keerasin ühe laulu ajal (=Albaania) lausa hääle maha, sest see mõneti Pink'iga sarnanev tädi ennastsalgav kriiskamine käis mu vaestele sisekõrva karvakestele ilmselgelt üle jõu. Ärge minust valesti aru saage - ma JUMALDAN Eurovisiooni, aga kohati tundub küll, et riikide esindajad on oma mõttelennule ehk liiglaiad tiivad andnud - või puuris tantsivatele kondiväänajatele, nagu Türgi laulu lõppvaatuses selgus.
Kõige positiivsemaks üllatuseks (okei, minu jaoks polnud enam tegu üllatusena, kuna olin juba proovis üles võetud videot piiluda jõudnud) sai aga Soome. Ilma pürotehnika, läikivate tagide, mustkunsti või hiiglaslike poksikinnasteta ilus, lihtne laul. Mulle meeldiks tegelikult, kui nad kogu võistluse kinni paneksid. Ja nüüd ongi dilemma (või pigem trilemma) - kas hoida pöialt nunnu lauljaga taaskasutust ja loodushoidu promovale Soomele, veel nunnuma lauljaga superenergilisele Rootsile või samuti nunnu lauljaga nn tavalisest europopist kardinaalselt erinevale Prantsusmaale. Valikud, valikud... :)
Kõige positiivsemaks üllatuseks (okei, minu jaoks polnud enam tegu üllatusena, kuna olin juba proovis üles võetud videot piiluda jõudnud) sai aga Soome. Ilma pürotehnika, läikivate tagide, mustkunsti või hiiglaslike poksikinnasteta ilus, lihtne laul. Mulle meeldiks tegelikult, kui nad kogu võistluse kinni paneksid. Ja nüüd ongi dilemma (või pigem trilemma) - kas hoida pöialt nunnu lauljaga taaskasutust ja loodushoidu promovale Soomele, veel nunnuma lauljaga superenergilisele Rootsile või samuti nunnu lauljaga nn tavalisest europopist kardinaalselt erinevale Prantsusmaale. Valikud, valikud... :)
Paradiisi-Oskar. Nägite, kui rahulikuks ta võrreldes teiste riikide esindajatega jäi, kui edasipääsust kuulis?
Paradiisi-Oskarile, muidugi. :) No lihtsalt vaata teda. Ja kui see suur Maa tema taustale kerkis, siis mul tuli pisar silma, üliemotsionaalne nagu ma olen.
VastaKustutaTähendab, Prantsusmaa on muidugi Ülim. Ülim, ma ütlen. Ülim. Aga Paradiisi-Oskar võiks teiseks tulla. Rootsi-poiss on ilusake, show on võimas, aga laul, mille sisu on "Ma saan popiks, jaa, ma saan popiks, jee, beibi, pane tähele, ma saan popiks!" ei ole kõnelemist väärt.
VastaKustutaKui nüüd arvestada sellega, et Paradiisi-Oskar tõmbas endale esinemisjärjekorra loosimisel eriti õnnetul kombel kõige esimese positsiooni, siis suurt võidulootust vaesel poisil tõenäoliselt polegi :(
VastaKustutaJa Rootsi laulust veel nii palju, et eelmisel aastal jäi sama tüüp Anna Bergedahli järel Melodifestivalenil teisele kohale looga, mille pealkiri kuulutas 'Manboy' (sõnad siis sellised: manboy, manboy, you can call me manboy/ there's no halo around my head, no there's no angels here...'. 'Popular' on sellega võrreldes ikka tõsine edasiminek :D