Möödunud nädalavahetus oli mitmes mõttes eriline - esiteks tähistas see niiöelda koolivaheaja algust (niiöelda seepärast, et minul isiklikult sellist asja nagu vaheaeg juba 3. aastat järjest ei olegi, sest esimene koolivaba nädal tähistab samaaegselt ka esimest töönädalat) ja teiseks ootas mind üks eriliselt suur pralle, mida juba kuu aega korraldada olid aidanud ja pikisilmi ootasin. Naljakas oli muideks see, et ma olin kogu kutsutute seltskonnas ainus, kes potentsiaalselt tulemata oleks pidanud jääma, sest pidu toimus ühe meeskorporatsiooni ruumides ja mina kui noorliige sellisesse kohta päris üksi jalga tõsta ei tohi. Nii et mõningase härda anumise peale oli mu enda akadeemiline ema nõus lapsega kaasa tulema.
Pidu oli... noh, hull oleks vist kõige paslikum väljend. Otse loomulikult pingutas Maie (aka sünnipäevalaps aka mu põhimõtteliselt teine pool Tartus) toiduga üle; ja muidugi pidid kümned kõrvad piinlema mu hoolikalt kokku klopsitud muusikalisti tõttu, kus 'normaalsete' laulude hulka hulganisti Eurovisiooni tuli - ja täiesti kindlasti oli kõigil väga lõbus, kui ma alustasin oma mängudega, mis sisaldasid teineteise sülle istumist (ja kohati 8inimeseliste tornide teket) erinevate piinlike ja vähempiinlike küsimuste järel. Hoolimata oma kleidikesest mängisin teiste väikeste kleidikeste omanike ja ka mõne püksistatud meesterahva seltsis kondiväänamismängu Twister, mis Maiele tema hämmastavat paindlikkust (hm, miski sidekoehaigus?) arvestades talle kingitud sai. Ja üsna kindlasti jäi hoolimata nii mõnestki joogiga ülepingutanud mitte-nii-värskele-mõistusele pähe pilt sellest, kuidas osa rahvast täiesti ennastunustavalt Güntheri 'Ding Dong Songi' järgi puusi - ja kõikvõimalikke muid kehaosi - hööritas.
Minu jaoks ei lõppenud aga pidu siis, kui suurem osa rahvast pille kotti hakkas pakkima ja mu oma mamma ütles, et nüüd vist oleks tark aeg (ehk siis umbes 06.00 ajal) minna. Poolel teel kodu poole kahe sõbra saatel sai endale mõnus koht leitud muruplatsil Kuradisilla juures ja magamise asemel sooja päikese paistel õpitud, kuidas see ühe pudeli avamine teisega ikka täpselt käib. Ma küll ei tea, miks mul sellist oskust vaja peaks minema, ent võin öelda, et olen selles juba päris osav.
Ja kui õlu otsa sai, läksime tüüpide juurde, et nad kuskilt külmikust endale hõõgveini (jah, ma tean, omg) saaksid koukida ja siis edasi minu tillukest elukohta üle kaema. Selle käigus suutis üks sõber kuskile ära kaduda ja teine minu voodisse magama jääda. Viisakas neiu nagu ma olen, ei hakanud ma teda välja peksma (ega juurde trügima, kes nüüd seda kahtlustas), vaid istusin kenasti põrandal ja üritasin neuroloogiaõpiku seltsis ennast miskitmoodi ärkvel hoida.
Kui aga kella 3 ajal päeval kõne sain, et eelnevalt väljakuulutatud koht autoas, mis Tallinna poole hakkab sõitma, mind juba ootab, siis peksin tüübi julmalt üles ja pakkisin oma elu kõige lohakama sisuga kohvri, kus kleidid ja pitspluusid olid segamini kreemipudelite, raamatute ja jalatsitega. Ohtlik.
Mingi ime läbi jõudsin enam-vähem õigeks ajaks ennast oma kodinatega auto peale korraldatud ja olin juba üsna üllatunud, et kõik kuidagi väga libedalt läks. Muidugi ei saanud see päris nõnda jääda. Kõigepealt tuli välja, et Maie oli unustanud mulle mainida, et mind sõidutav auto miski tunne-Eestit ringi peal on (4,5h sõitu polnud mu täiesti magamata kehale just meeletult meeldiv). Parim pomm aga saabus siis, kui üks neist öistest sõpradest mulle helsitas ja teatas, et nende ainus koduvõti vist minu ühikatuppa jäi. Minu tuppa, mille võtmed olid olemas vaid minul. Ühikas, mis on tuntud selle poolest, et selle majavalvurid mitte just vastutulelikud ei kipu olema. Ma arvan, et pole ühelegi inimesele veel iialgi nõnda palju kinnitanud, kui uskumatud nad ikka on. Ja seekord mitte heas mõttes.
Osaliselt õnne (valves oli mingi uus, noor neidis) ja taaskordse härda palumise anumise peale said poisid siiski oma võtme tagasi ja mina kuulda roheid vabandusi selle jama eest, mis korraldatud sai.
Ja kui siis lõpuks, poole kaheksa ajal õhtul Maria juures maandusin, olin ikka täielik laip. Ja IKKA suutsin ennast veel nõnda palju koguda, et Selverist üks jäätis haarata ja Stromkale jalutama minna - ma armastan seda randa ja igatsesin sinna nii väga!
Lisaks oli nii hea kuulata Maria Itaalia-seiklustest ja mitte mõelda tollele jobule, kes minuga juba mitu nädalat flirtinud on ja peol mulle kommikarbi tõi (ma ei tee nalja, nii oligi) ja siis ühe mu rühmaõega öösel kuskile ära kadus. Ausalt oleks tahtnud teda ühte õrnemasse kohta lüüa - nii nõme mees ikka. Aga sellest hiljem.
Ehk siis... väga hull nädalavahetus. Hull oli ka sellele järgnev nädal, aga ka sellest räägin kunagi pikemalt.
Ja mõned pildid üritusest...
Ettevalmistused, vol 1 (ja täiesti erakorralse sündmusena - not - näete Maiet tema nutitelefoni taga. Noorus on hukas...)
Ettevalmustused, vol 2 (ja minu kaunis mamma - see on meil geenides, eks ole - õhupalle täis puhumas)
(kõik toit pole veel laualgi mitte...)
Sünnipäevalapse õhulend
Kutsumata külalised leidsid kiire lõpu.
Õhtu tantsustaarid!!
Seelikuga on päris tore seda asja mängida. Proovige.
Ohh... you touch my tralala... mmm... my ding ding dong
Hakkab juba valgeks minema...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar