Olen iga päev hommikut alustanud mõttega töölt koju jõudes oma uue töö alaseid mõtisklusi siin laiaks lüüa. Paraku on nii, et koju jõudes on voodi ja mitte mõtlemist vajavad tegevused märksa ahvatlevamad ja enamasti saabki mu päev kiire lõpu, kui pärast liiga suure koguse toidu punusse paigutamist ja paari House osa või meeleolukat jalutuskäiku Stromkale juba igatsevalt voodi poole hakkan vaatama ja siis umbes 10 sekundi jooksul pärast teki alla tõmbumist magama jään.
...ja minuti pärast...
Enne abiarstina tööle asumist olin ikka parajalt närvis. On see ju teada-tuntud fakt, et arstiteaduskonnas meil põhiliselt ikka teooriat tambitakse ja praktika pool selline nadivõitu kipub olema. Muidugi lisas üldisele ärevusele kerge paanikakomponendi ka fakt, et erialadest olin välja suutnud kaevata just selle (minu jaoks) kõige keerulisema.
Nüüd, olles juba 3. nädalat kuulnud, kuidas mind doktoriks kutsutakse ning teietatakse (see on ikka uskumatult võõras), võin öelda, et tõesti, kerget pole siin midagi. Ühelt poolt pean iga väiksema ravimi lisamisel või skeemi muutmisel juhendajale külge hüppama, kuna mul doosidest ja raviminimedest (õpime ju vaid toimeainete nimesid) halli aimu ka pole. Teisalt on mul tõsiseid raskusi suure elevuse alla surumisega, kui avaneb võimalus näha mõnd siiani vaid raamatupiltide järgi tuntud haigust. Sain Maria käest eile meie järjekordsel Stromka-ringil kuulda, kui väga mitte-normaalne see on, kui mu silmad mõnest raskest haigusest rääkides põlema lähevad ja hääl mõne tooni võrra kõrgema tämbri omandab. Noh et vaene haige....
Möödunud nädalavahetusel käisin pead tuulutamas (ja traditsiooniliselt vähipunast nahatooni omandamas) maal. Ma ei valeta, kui ütlen, et tundsin, kuidas mu sisemised patareid nende pooleteise kodus veedetud päeva jooksul energiaga laadusid. Päike, värskelt niidetud muru lõhn ja aasta esimesed tädi Tiia maasikad (need ongi maailma kõige paremad mammud!!!) on minu arusaam idüllist.
Aga ei. Maailm on julgete päralt ja üritan minagi oma värisevat hinge mitte liiga avalikult demonstreerides hakkama saada sellega, milleks mind palgati. Õpitakse ju kogemusest...
Ja täitsa lõppu teemaga absoluutselt mitte seotud screenshotid ühest selle hooaja Simpsonite osast - lihtsalt seepärast, et näidata, kui hämmastavalt palju selle tegijad vaatajate vaimsest tervisest hoolivad :)
...ja minuti pärast...
No on ju? :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar