Ma olin vist üsna tilluke, kui ma oma esimesi sõnu kokku hakkasin veerima. Ilmselt oskaks mummi mind selle koha pealt täpsemalt valgustada, aga tean igatahes seda, et 5. eluaastaks oskasin raudselt lugeda ja esimesed klassid põhikoolis möödusid suures osas kärsitult teiste järele oodates, kui nii umbes pooled klassikaaslased minu jaoks teosammul oma esimesi tekste ette veerima õppisid.
Raamatutel on meie majapidamises püha koht olnud sest ajast, kui mina mäletan - neid kogunes aasta aastalt juurde ja kui ruum otsa sai, võeti kasutusele riidekapid ja topiti vanemad teosed riiulites teiste taha ja peale. Õigustusi raamatute juurdehankimiseks leidus alati - olgu selleks siis sünnipäev, head hinded koolis või lihtsalt teadmine, et tegu on hea kirjaniku uue teosega.
Ma ei karda ennast nimetada raamatukoiks, sest nii halvasti kui see ka ei kõla, olen ma just seda - ilmselt mitte nii läbini ja lõhki kui mu õde (kes algklasside lõpuks pool küla raamatukogu endasse oli suutnud neelata), aga siiski-siiski. Mäletan üht suve pärast 11. klassi, mil ilm oli eriti kuum ja internetiga arvuteid leidus kolme netihullu kohta täpselt üksainus. Et maaelu igavust kuidagi peletada, hakkasin lugema - ilukirjandust ja filosoofiat põhiliselt - ja tempo oli ikka nii raamat per päev. Võite arvata, et selliselt ettevalmistununa oli üsna julge gümnaasiumi lõpus lõpukirjandit vorpida; selle arvele võin panna oma 100 punkti ja nii uskumatu kui see ka pole, oma sissesaamise arstiteaduskonda.
Viimased 5 aastat on mu lugemus suureks kahjuks arusaadavatel põhjustel massiivselt langenud. Sel nädalavahetusel aga võtsin ette selle aasta esimese mitte-meditsiinilist sõnavara tihkelt täis topitud ilukirjandusteose ja neelasin ta ühekorraga sisse, laisalt kesk Põlvamaa loodust päikese poolt tulikuumaks köetud madratsil lesides ja reaalsusesse naastes vaid selleks, et isa küpsetatud kanale korraks hambad sisse saaks lüüa.
Raamat, mis vägagi kogemata mulle seekord pihku sattus, oli teos, mille juba 5 aasta eest jõulueks olin saanud - Kivirähu Mees, kes teadis ussisõnu. Ma ütlen ausalt, et koolipõlves kohustuslikus korras loetud raamatud põllutööst ja talupoegade jamadest olid mind Eesti kirjanduse suhtes ettevaatlikuks teinud. Ma olen endiselt arvamusel, et põhikoolis võiks piirduda Crusoe seikluste ja Harry Potteriga, et lapses üldse lugemishuvi tekitada, mitte suruda peale Mahtra sõda, mis talle nii ilmatumalt igavana tundub, et tal ka viimne lugemisisu ära kaob. Aga see on muidugi vaid minu arvamus ja ma ei ole mingil moel sel alal spetsialist - seega rohkem kui siin seda arvamist ma kuulutama ei lähe.
Igatahes, tahan nüüd kuulutada, et minu (eksi)arvamus Eesti kirjanduse kerge sakkimistendentsi kohta sai ümber lükatud. Ja ühest raamatust selleks piisaski. Kui mu õde, nähes, misasja ma õigupoolest teen, kohe märkis, et tema arvates on tegemist so-so raamatuga ja ema kuulutas, kuidas Rehepapp ikka märksa parem on, olin mina see, kes neid kergelt ogarateks pidas.
Ehk siis suur ooops minu poolt.
Raamatutel on meie majapidamises püha koht olnud sest ajast, kui mina mäletan - neid kogunes aasta aastalt juurde ja kui ruum otsa sai, võeti kasutusele riidekapid ja topiti vanemad teosed riiulites teiste taha ja peale. Õigustusi raamatute juurdehankimiseks leidus alati - olgu selleks siis sünnipäev, head hinded koolis või lihtsalt teadmine, et tegu on hea kirjaniku uue teosega.
Ma ei karda ennast nimetada raamatukoiks, sest nii halvasti kui see ka ei kõla, olen ma just seda - ilmselt mitte nii läbini ja lõhki kui mu õde (kes algklasside lõpuks pool küla raamatukogu endasse oli suutnud neelata), aga siiski-siiski. Mäletan üht suve pärast 11. klassi, mil ilm oli eriti kuum ja internetiga arvuteid leidus kolme netihullu kohta täpselt üksainus. Et maaelu igavust kuidagi peletada, hakkasin lugema - ilukirjandust ja filosoofiat põhiliselt - ja tempo oli ikka nii raamat per päev. Võite arvata, et selliselt ettevalmistununa oli üsna julge gümnaasiumi lõpus lõpukirjandit vorpida; selle arvele võin panna oma 100 punkti ja nii uskumatu kui see ka pole, oma sissesaamise arstiteaduskonda.
Viimased 5 aastat on mu lugemus suureks kahjuks arusaadavatel põhjustel massiivselt langenud. Sel nädalavahetusel aga võtsin ette selle aasta esimese mitte-meditsiinilist sõnavara tihkelt täis topitud ilukirjandusteose ja neelasin ta ühekorraga sisse, laisalt kesk Põlvamaa loodust päikese poolt tulikuumaks köetud madratsil lesides ja reaalsusesse naastes vaid selleks, et isa küpsetatud kanale korraks hambad sisse saaks lüüa.
Raamat, mis vägagi kogemata mulle seekord pihku sattus, oli teos, mille juba 5 aasta eest jõulueks olin saanud - Kivirähu Mees, kes teadis ussisõnu. Ma ütlen ausalt, et koolipõlves kohustuslikus korras loetud raamatud põllutööst ja talupoegade jamadest olid mind Eesti kirjanduse suhtes ettevaatlikuks teinud. Ma olen endiselt arvamusel, et põhikoolis võiks piirduda Crusoe seikluste ja Harry Potteriga, et lapses üldse lugemishuvi tekitada, mitte suruda peale Mahtra sõda, mis talle nii ilmatumalt igavana tundub, et tal ka viimne lugemisisu ära kaob. Aga see on muidugi vaid minu arvamus ja ma ei ole mingil moel sel alal spetsialist - seega rohkem kui siin seda arvamist ma kuulutama ei lähe.
Igatahes, tahan nüüd kuulutada, et minu (eksi)arvamus Eesti kirjanduse kerge sakkimistendentsi kohta sai ümber lükatud. Ja ühest raamatust selleks piisaski. Kui mu õde, nähes, misasja ma õigupoolest teen, kohe märkis, et tema arvates on tegemist so-so raamatuga ja ema kuulutas, kuidas Rehepapp ikka märksa parem on, olin mina see, kes neid kergelt ogarateks pidas.
Ehk siis suur ooops minu poolt.
Ja täna, kui suurem enamik Eesti rahvast ümber lõkketule ringi kepsleb ja kesamärjukest endale sisse kallab, istun mina Tartus, seltsiks tädi Tiia poolt kaasa antud massiivne kogus maasikaid ja järjekordne raamat.
Ja kõik on kuradima ideaalne :)
Kahjuks on lugemisega tõesti nii, et aega on vähem, kui erinevaid raamatuid, mida võiks läbi lugeda. Vahepeal ei jõudnud samuti mitmeid aastaid eriti lugeda, kuid lõpuks olen siiski saanud vana rütmi tagasi, et iga õhtu natuke lugeda.
VastaKustuta