London, vol 2 (ehk kuidas ma jälle ära eksisin; totaalne turist olin ja mõneks ajaks julgeks hakkasin)

Teise Londoni-päeva mahtusid Westminster Abbey, Buckhingam Palace ja parlamendihooned koos kellatorniga. Ja kuigi nende leidmisega ei tekkinud mul mingeid probleeme, tagas mu vääramatult ekslik suunataju hiljem selle, et püüdes leida teed Science Museumi juurde (seal pidi olema 2 korrust meditsiiniteemalisi väljapanekuid - paradiis!), jõudsin esmalt kolmel korral ringiga jälle Westminster Abbey juurde ja pärast seda, olles kindel, et sedakorda läheb õnneks, avastasin ennast hoopis vastassuunda jäänud Trafalgar Square'lt ja National Gallery'st. Täiesti lootusetu juhtum, vaat mis ma olen. Olin siiski õnnelik, et nõnda läks, sest nii võimsat kunstinäitust kui seal ei ole mina oma silmaga veel näinud (nägin van Goghi kuulsa päevalillepildi ka muide ära).

Ehtsa turisti kombel olin muidugi sunnitud ostma hirmkalli pileti London Eye'le ja sõitma pooletunnise ringi selles klaasist kapslis, kuhu mind istutati koos umbes 20 teise inimesega. Ja kui ma juba sinna läksin, ei pidanud ma paljuks osta sinna otsa ka kruiis mööda Thamesi jõge.. mis kujunes küll pisut nõmedaks, sest just siis, kui hakkasime jõudma Tower Bridge'ni, hakkas taevast kallama vihma. Kangekaelne nagu ma olen, jäin ainsana avatud tekile, käed piitsutavast vihmast kanged ning vihmavari, millest küll miskit kasu polnud, tugevast tuulest tingitult tagurpidi laperdamas. Ma lihtsalt PIDIN saama ühe hea lähivõtte sillast, suva siis neist läbimärgadest jalgadest (olin just tol päeval oma garderoobi sisaldavast seljakotist välja koukinud oma - või õigemini õe teadmata tema kapist pätsatud - linasest miniseeliku). Ja kui ma siis lõpuks sisse sooja ronisin, olin üliõnnelik, et kangust üles näitasin, sest vihmamärgadest akendest ei näinud õieti midagi ja tundus, et suur osa inimesi on üldse magama jäänud. Ka nõnda võib 13 naelast vabaneda...

Säärane pilt vahtis mulle vastu, kui metroost väljusin. Mul vajus tõesõna isegi suu lahti - vot nii võimas oli esmamulje!

Pildilolev maja on kõige kallim hoone, mis maksumaksja raha eest Londonis iialgi ehitatud on. See peaks olema siis kuulikindel, pommikindel ja veel hunniku muude asjade kindel, aga keegi ei tea, mis seal hoones tegelikult tehakse. Lisaks ulatub see sügavamale maa alla kui metroo (täpset maa-aluste korruste arvu ma ei mäleta, vist 16-17). Ja mis on kõige põnevam - kogu sellest hoonest on kasutusel vaid kolmandik ruumidest... 

Westminster Abbey

Kohustuslik turistikas! Ise siiski sisse ei roninud... :)

Kellatorn. Mitte Big Ben <<< see tähistab kella, mis torni sees on (pole väljast näha!) 

Sellega sai ka sõidetud

Vaade siis London Eye'lt..

Sääraseid tegelasi kohtas tänavatel üsna tihti

Takso! Mõni oli kirevam kui teine (=reklaame täis topitud), aga kere oli kõigil sama kujuga.

Kruiisilaeva pardal (enne vihmavalangut)

Buckingami palee väravad. 

Inimese kohta, kes hobuseid just väga ei armasta, tegin neist päris palju pilte..

National Gallery ja selle eest asuv kell, mis loeb aega Olümpiamängude alguseni

Trafalgar Sqare ja üks hull, kes tantsis Michael Jacksoni järgi ja väänas luid (jah, ma tean, et kõlab imelikult, aga mul võetaks pea maha, kui ütleksin 'konte')

... näiteks puges tüüp a-võrgustatud reketiraamist läbi...

Hiidsekvoia Natural History Museum'ist. Kui ma nüüd õigesti mäletan, oli tal vanust nii mõni tuhat aastat...

Säärane elukas tervitab kõiki Natural History külastajaid

Et kella 8 ajal pidin juba rongiga Sheffieldi poole hakkama liikuma, siis ajasin ennast juba varakult St. Pancrase rongijaama - seda enam, et pärast 13 tundi ringi(ja inimestele otsa)jooksmist olin ka ise juba üsna vare. Et jaama leidmine osutus oodatust lihtsamaks, võtsin nõuks allesjäänud pooleteise tunni jooksul midagi kõhtu suruda, sest hommikul lolli peaga tee kõrvale haaratud pähklivõisai (öäk öäk kuidas seda ülimagusat suulakke kleepuvat jubedust üldse süüa kõlbab??) oli selleks ajaks juba seedunud ja hõrgutavad India köögi lõhnad, mis igal tänavanurgal haistmisretseptoreid paitasid, tõmbasid mind ligi nagu kärbsepaber tiivulisi. Ja kõik oli tore seni, kuni sain arve 22 naelale (mis asja???) ning avastasin, et rong väljub 10 minuti pärast ja mul pole õrna aimugi, millises suunas ma tolles hiiglaslikus hoones jooksma peaksin.... seega unustasin kogu oma häbelikkuse keeleoskuse koha pealt ning kirjutamata reeglid seelikuga liiklemise ühiskondlikult aktsepteeritud viiside kohta ning tormasin ummisjalu läbi avarate saalide, peatudes vaid selleks, et edasisi juhiseid küsida. Ja teate, mis? Astusin rongi uksest sisse vähem kui pool minutit enne viimase väljumist.. Hea külje pealt - olin unustanud oma ennise närvitsemise kohtumise pärast (ja fakti üle, et nüüd 3 päeva tema juurde ennast praktiliselt elama sätin) mingi tüübiga, kellega siiani vaid interneti teel suhelnud olin...

Kiire klõps St. Pancrase (miskipärast tahan alati öelda 'pankrease') rongijaama välisfassaadist..