Ma ei julgenud kokku lugeda kõiki neid uskumatust väljendavaid silmapaare, kui oma tuttavatele järgemisi teatavaks tegin, et lähen nüüd Inglismaale. Jah, üksinda. Ei, ma pole segaseks läinud. Ei, ausalt ka suudan seal ellu jääda. No okei, ega ma seda kõhklust väga pahaks ei saanudki, sest ega see just saladus pole, et suudaksin ka 3toalises korteris lootusetult ära eksida - ja nüüd siis isegi varasemalt planeeritud ema GPSi abita 15+miljonilise elanikkonnaga linna (sealhulgas) jõlkuma minna pole minu kohta just teab mis tark otsus. Ja tegelikult läks juba planeerimisega üsna nihu, sest esialgu oli plaani võetud õeraasu külastamine - aga siis selgus, et tüdruk ei ela teps mitte Londonis, nagu varasemalt kõik siin ilusasti mõtlesid, vaid sealt pea 3 tunni sõidu kaugusel asuvas Cheltenhamis ehk hobuselinnas, nagu ma selle oma peas ümber ristisin. Ja teate, hobuseid ma eriti ei seedi. Ilmselt on mul ka hippofoobia (=hirm hobuste ees) - ehkki kartmisega siin vist suurt tegu pole, pigem siis õõvastusemaigulise ebasümpaatiaga. Lisaks selle plaani nurjumisele hüppas alt ära mind Londonis võõrustada lubanud õe sõbranna, nii et võite arvata, et 2 nädalat enne reisi ja ühegi planeeritud ööbimiskohata (sest mu kiitsakal kukrul on Londoni hinnaklassi hotellide vastu allergia) oli olukord üsna niru ja trööstitu.
Aga. Aga. Teatavasti on mu õnnel säärane lollakas komme alles viimasel hetkel ja täbaraimas olukorras äkitselt nähtavale hüpata ja nii siis ka seekord - ja 5päevasest Londonis ringi patseerimist ja ilmse turisti kombel telefoniputkade ja hobuste jäädvustamisest jäi alles vaid pool ning ülejäänud aja nõustus mind oma tiiva alla võtma üks juba aastate eest tekkinud sõber, kellega alati väga hea klapp on olnud - ja samas, keda ma kordagi elus näinud ei olnud. Aga mis seal ikka, sisetunne ütles, et tegemist pole mitte sarimõrvaja vaid täiesti normaalse isiksusega. Tagantjärele saan vaid öelda, et olen oma otsuse üle ÜLIõnnelik, kuna London minus pigem pettumuse valmistas ja Kesk-Inglismaa oma hingematvalt kauni looduse ja hoopis sõbralikema inimestega teisalt jälle kustumatu mulje jättis. Või ma hakkan äkki ehk hoopis vanaks jääma, et suured rahvamassid ja lõbustused vaiksete looduskauniste kohtade kõrval nõnda mannetuina tunduvad...
Ja edasi läkski kõik nii hästi, et endal oli ka raske uskuda. Hoolimata reisiettevalmistusele kulutatud ajast ja sellest tulenevalt ääretult kehva ettevalmistust vahetult enne ärasõitu toimunud nakkushaiguste kontrolltööks suutsin miskil arusaamatul põhjustel sellest välja tulla maksimumpunktidega; lisaks ennustas ilmajaam vastukaaluks meie sombusele Maarjamaa sügisilmale Suurbritanniasse vaat et suveilma. Öelge siis veel, et seal ainult sajab... :)
Aga. Aga. Teatavasti on mu õnnel säärane lollakas komme alles viimasel hetkel ja täbaraimas olukorras äkitselt nähtavale hüpata ja nii siis ka seekord - ja 5päevasest Londonis ringi patseerimist ja ilmse turisti kombel telefoniputkade ja hobuste jäädvustamisest jäi alles vaid pool ning ülejäänud aja nõustus mind oma tiiva alla võtma üks juba aastate eest tekkinud sõber, kellega alati väga hea klapp on olnud - ja samas, keda ma kordagi elus näinud ei olnud. Aga mis seal ikka, sisetunne ütles, et tegemist pole mitte sarimõrvaja vaid täiesti normaalse isiksusega. Tagantjärele saan vaid öelda, et olen oma otsuse üle ÜLIõnnelik, kuna London minus pigem pettumuse valmistas ja Kesk-Inglismaa oma hingematvalt kauni looduse ja hoopis sõbralikema inimestega teisalt jälle kustumatu mulje jättis. Või ma hakkan äkki ehk hoopis vanaks jääma, et suured rahvamassid ja lõbustused vaiksete looduskauniste kohtade kõrval nõnda mannetuina tunduvad...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar