Olen inglise keelt õppinud juba 3. klassist alates ning oma tagasihoidliku arvamuse kohaselt saan sellega juba päris hästi hakkama. Ja samas - mil iganes tuleb juttu teha seda nii kohutavalt überseksut briti aktsenti rääkiva isendiga, lähevad põlved juba iseenesest nõrgaks ning võimalus, et jään kõnelejale lollaka juhmistet ilmega ja ammulisui otsa vahtima, on ilmvõimatult suur. Ja tegelikult sättis see tobe õnnis naeratus tolle hirmkena aktsendi kuulmisest ennast mu näos paika juba Tallinna lennujaamas, kus ennast just seda kõnelevate inimeste lähedale püüdsin sokutada - et aga eemale saada tollest tüütust paarikesest, kes rõhutatult kõva häälega miskist korduvalt külastatud kallist Londoni restoranist rääkisid ja siis teema ammendumisel jutujärje oma uute elutoa kardinatele veeratasid.
Minu estimene Ryanairi kogemus kujunes aga üsna normaalseks ja seda hoolimata sellest, et lend mõnevõrra hilines ning järjekorras seistes saime vaadata, kuidas meie lennukit parajasti reisijatest tühjendati. Kahjutunne vaeste ilmselgelt ületöötanud stjuuardesside üle kasvas veelgi, kui nood äärmiselt tülpinud nägudega oma kohustuslikku turva-tantsukava esitlesid (ja ehkki ma juba täpselt tean, mida õnnetuse korral teha (sattuda paanikasse ja sihitult edasi-tagasi joosta), jälgin ma õpetust alati suure hoolega). Lisaks - ma ei tea, kas see on nõnda ette nähtud, aga viimse kui ühe lennusaatja huuled olid üle võõbatud sellise eriti räige prostituudiroosa tooni värviga..
PS ma tean, et see on mõeldud selleks, et Ryanair oma odavahinnalisi pileteid kuidagi kompenseerida saaks, ei olnud see eriti tore, kui iga 10 minuti tagant miski eriti elevil naisehääl mulle kõrva karjus, et kui õnnelik ma küll olen, sest võin pardal osta SIM kaarte, lennukisigarette, loteriipileteid (peaauhind miljon!), ajakirju ja ma-ei-tea-veel-mida. Ja hoolimata sellest, et kuulasin iPodis mängiva Snow Patroli lugusid maksimumvaljusel, ei läinud mulle kaduma ükski kõlarist röögitud sõna...
Londonisse jõudsin juba nõnda vara kui pool viis õhtul ning et mul polnud ajanappuse tõttu varasemalt mingeid päevaplaane koostatud, hüppasin lihtsalt esimeses ettejuhtuvas metroopeatuses esimesele ettejuhtuvale rongile ja põrutasin esimese turistiatraktsiooni poole, mis ette jäi. Saatuse tahtel sai selleks London Tower ja Tower Bridge (mitte London bridge, nagu paljud seda kutsuvad - sellenimeline sild asub pisut kaugemal ja pole absoluutselt mitte nõnda ilus vaadata). Ja kuigi Tower ise selleks ajaks juba külastajaile suletud oli, piirdusin lihtsalt öövalguse säras sillast hunnitute piltide klõpsimisega ja igas suunas kiirustavate pealinlaste imestunud pilkude ignoreerimist, kui nood minu endiselt kindlalt paigal püsivat lollakalt õnnelikku grimassi juhtusid silmama.
Et õhtul saabus pimedus juba hämmastavalt vara, ei hakanudki ma kuhugi mujale ronima, vaid võtsin ette pika jalutuskäigu läbi rämedalt ülerahvastatud Londoni (jooksin konkreetselt iga 5 minuti tagant kellelegi lihtsalt otsa), vaadates enne tee ületamist püüdlikult maha, sest need õnnistatud londonlased olid minusuguste hullude välismaalaste jaoks teedele maalinud suured meeldetuletused LOOK LEFT ja LOOK RIGHT, et me ikka aru saaks, mis suunast mõnd vaimustavalt ägedat, ent potentsiaalselt surmavat kahekorruselist bussi või näiteks roosat taksot oodata (Oo jaa, seal olid heleroosad taksod). Ja et hostel, kus mul voodi oli õnnestunud broneerida, asus kuskil teises Londoni otsas (Hyde Parki külje all, kui see midagi ütleb), kujunes teekond selliseks üsna pikaks ja mind tundes - rohkelt eksimisi sisaldavaks. Nii et kui ma siis kella 9 ajal õhtul kohale sadasin, mõtlesin esmalt, et olen eksinud - oodatud vaikse ööbimiskoha asemel laiutas minu ülesmärgitud aadressil lärmakas ülerahvastatud pubi!! Ja pärast vähemalt kümmet minutit oma käekirja õigsuse üle juurdlemist ning kolme ringi ümber kvartali kõndimist ning iga maja üksikasjalikku uurimist astusin siiski sisse ning sain ka teada, et olen siiski õiges kohas - minu valitud hostel pidas nullkorrusel ainult oma külastajaile mõeldud pubi! Võimas. Nii et võimalust kasutamata jätmata jooksin seega pärast kiiret pesu tagasi alakorrusele ning esitasin baarmanile oma arglikus inglise keeles väljakutse mulle parimat inglise ale õlu pakkuda - viimase esmane kahtlev reaktsioon digimuutus minutiga heakskiiduks, kui endalegi üllatuslikult pakutu väga maitsvaks kuulutasin. (Issi, sa ei tea, kui heast asjast ilma oled jäänud) Umbes samal ajal tegid minuga juttu ka 2 austraallast (neid oli seal tõesõna meeletult palju), kes esialgu üsna toredad näisid. Seda küll alles siis, kui olin suutnud neile selgeks teha, et Estonia ei ole mingi Aafrika kõduriik ega ka vaeste matside maa, vaid täiesti esinduslik EU liige ja väga mõnus koht. Nii põnev ju, et meist nõnda arvatakse.
Kui ennast varahommikul siis üles ajasin (elasin endiselt Eesti aja järgi ning ärkasin seepärast enda kohta röögatult vara ehk juba 6 ajal hommikul), leidsin allkorrusel mitu pubi/hosteli töötajat, kes kõik elu eest eelmisel õhtul kohatud ning ilmselt liigsest vägijoogi tarbimisest tingitult diivanile magama jäänud blondi Sydneyst pärit näitsikut tema õndsast alkounest äratada püüdsid ja siis ta ülakorrusele ennast välja magama saatsid. Ma oleks talle kaasa tundnud, kui ma pärast hommikusööki oma asju kokku korjama minnes teda oma voodist poleks leidnud, kõik mu asjad põrandale visatud ja mu üsna uute ja mitte just kõige odavamatele päikeseprillidele jõhkralt peale astutud. Tõenäoliselt korduvalt. Ja siit siis ehe näide sellest, kuidas üks idioot kogu rahvuse maine minu silmis ära võib rikkuda. Ja nii oligi.
Minu estimene Ryanairi kogemus kujunes aga üsna normaalseks ja seda hoolimata sellest, et lend mõnevõrra hilines ning järjekorras seistes saime vaadata, kuidas meie lennukit parajasti reisijatest tühjendati. Kahjutunne vaeste ilmselgelt ületöötanud stjuuardesside üle kasvas veelgi, kui nood äärmiselt tülpinud nägudega oma kohustuslikku turva-tantsukava esitlesid (ja ehkki ma juba täpselt tean, mida õnnetuse korral teha (sattuda paanikasse ja sihitult edasi-tagasi joosta), jälgin ma õpetust alati suure hoolega). Lisaks - ma ei tea, kas see on nõnda ette nähtud, aga viimse kui ühe lennusaatja huuled olid üle võõbatud sellise eriti räige prostituudiroosa tooni värviga..
PS ma tean, et see on mõeldud selleks, et Ryanair oma odavahinnalisi pileteid kuidagi kompenseerida saaks, ei olnud see eriti tore, kui iga 10 minuti tagant miski eriti elevil naisehääl mulle kõrva karjus, et kui õnnelik ma küll olen, sest võin pardal osta SIM kaarte, lennukisigarette, loteriipileteid (peaauhind miljon!), ajakirju ja ma-ei-tea-veel-mida. Ja hoolimata sellest, et kuulasin iPodis mängiva Snow Patroli lugusid maksimumvaljusel, ei läinud mulle kaduma ükski kõlarist röögitud sõna...
Londonisse jõudsin juba nõnda vara kui pool viis õhtul ning et mul polnud ajanappuse tõttu varasemalt mingeid päevaplaane koostatud, hüppasin lihtsalt esimeses ettejuhtuvas metroopeatuses esimesele ettejuhtuvale rongile ja põrutasin esimese turistiatraktsiooni poole, mis ette jäi. Saatuse tahtel sai selleks London Tower ja Tower Bridge (mitte London bridge, nagu paljud seda kutsuvad - sellenimeline sild asub pisut kaugemal ja pole absoluutselt mitte nõnda ilus vaadata). Ja kuigi Tower ise selleks ajaks juba külastajaile suletud oli, piirdusin lihtsalt öövalguse säras sillast hunnitute piltide klõpsimisega ja igas suunas kiirustavate pealinlaste imestunud pilkude ignoreerimist, kui nood minu endiselt kindlalt paigal püsivat lollakalt õnnelikku grimassi juhtusid silmama.
Et õhtul saabus pimedus juba hämmastavalt vara, ei hakanudki ma kuhugi mujale ronima, vaid võtsin ette pika jalutuskäigu läbi rämedalt ülerahvastatud Londoni (jooksin konkreetselt iga 5 minuti tagant kellelegi lihtsalt otsa), vaadates enne tee ületamist püüdlikult maha, sest need õnnistatud londonlased olid minusuguste hullude välismaalaste jaoks teedele maalinud suured meeldetuletused LOOK LEFT ja LOOK RIGHT, et me ikka aru saaks, mis suunast mõnd vaimustavalt ägedat, ent potentsiaalselt surmavat kahekorruselist bussi või näiteks roosat taksot oodata (Oo jaa, seal olid heleroosad taksod). Ja et hostel, kus mul voodi oli õnnestunud broneerida, asus kuskil teises Londoni otsas (Hyde Parki külje all, kui see midagi ütleb), kujunes teekond selliseks üsna pikaks ja mind tundes - rohkelt eksimisi sisaldavaks. Nii et kui ma siis kella 9 ajal õhtul kohale sadasin, mõtlesin esmalt, et olen eksinud - oodatud vaikse ööbimiskoha asemel laiutas minu ülesmärgitud aadressil lärmakas ülerahvastatud pubi!! Ja pärast vähemalt kümmet minutit oma käekirja õigsuse üle juurdlemist ning kolme ringi ümber kvartali kõndimist ning iga maja üksikasjalikku uurimist astusin siiski sisse ning sain ka teada, et olen siiski õiges kohas - minu valitud hostel pidas nullkorrusel ainult oma külastajaile mõeldud pubi! Võimas. Nii et võimalust kasutamata jätmata jooksin seega pärast kiiret pesu tagasi alakorrusele ning esitasin baarmanile oma arglikus inglise keeles väljakutse mulle parimat inglise ale õlu pakkuda - viimase esmane kahtlev reaktsioon digimuutus minutiga heakskiiduks, kui endalegi üllatuslikult pakutu väga maitsvaks kuulutasin. (Issi, sa ei tea, kui heast asjast ilma oled jäänud) Umbes samal ajal tegid minuga juttu ka 2 austraallast (neid oli seal tõesõna meeletult palju), kes esialgu üsna toredad näisid. Seda küll alles siis, kui olin suutnud neile selgeks teha, et Estonia ei ole mingi Aafrika kõduriik ega ka vaeste matside maa, vaid täiesti esinduslik EU liige ja väga mõnus koht. Nii põnev ju, et meist nõnda arvatakse.
Kui ennast varahommikul siis üles ajasin (elasin endiselt Eesti aja järgi ning ärkasin seepärast enda kohta röögatult vara ehk juba 6 ajal hommikul), leidsin allkorrusel mitu pubi/hosteli töötajat, kes kõik elu eest eelmisel õhtul kohatud ning ilmselt liigsest vägijoogi tarbimisest tingitult diivanile magama jäänud blondi Sydneyst pärit näitsikut tema õndsast alkounest äratada püüdsid ja siis ta ülakorrusele ennast välja magama saatsid. Ma oleks talle kaasa tundnud, kui ma pärast hommikusööki oma asju kokku korjama minnes teda oma voodist poleks leidnud, kõik mu asjad põrandale visatud ja mu üsna uute ja mitte just kõige odavamatele päikeseprillidele jõhkralt peale astutud. Tõenäoliselt korduvalt. Ja siit siis ehe näide sellest, kuidas üks idioot kogu rahvuse maine minu silmis ära võib rikkuda. Ja nii oligi.
Vot see siin päästis tõenäoliselt mu elu. Või isegi kõik üheksa (kass nagu ma olen...). Vabandust kvaliteedi pärast - pilt sai tehtud jooksu pealt, et vältida mõne briti sissesõitmist tagantpoolt - neil on millegipärast alati niiiii kiire...
Minu esimene inglise ale õlu.. nimeks oli sel hobgoblin ja maitse oli sellel heaaaa
Väike lõik London Tower'ist. Ärge laske ennast segada hallide pilvedega kaetud taevalaotusest - vihma tuli alla vaid kolm tilka ja muul ajal piirdusid need hallid vatitupsud lihtsalt hirmutava väljanägemisega.
Minu lemmikehitis Londonis ehk Tower Bridge. Öösel kümme korda kaunim kui päeval.
Ashley ja Josh ehk kaks (natukene ennasttäis) austraallast, kes mulle lõpuks ikka väga ei istunud.
Londoni suure tulekahju auks püstitatud monument, mille otsa komistasin täiesti juhuslikult, kui koduteed otsisin
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar