Jälle ootab ees üks nõme unetu öö. Sedakorda on materjal vähemalt huvitavam ja diabeedi kaugriskide asemel saan öö läbi pähe ajada erinevaid EKG mustreid ning sekka idiootsusi spontaanselt hüpertensiivsete rottidega tehtavate katsete kohta. Pärast seda, kui meile mõne nädala eest üht eriti jõhkrat videot näidati (alguses oli ilus elus valge rott ja /õudus/ siis lõigati südamest juba tükke välja), ei suuda ma päris külma kõhuga lugeda neid mõttetuid katseid selle kohta, kuidas vaestele loomadele hunnikus soola sisse aetakse ja siis vaadatakse, et mis nüüd juhtub? Mõttetu.
Kolm päeva raamatukogus õppimist mõjusid hingele mõneti kosutavalt, sest
keskkonnavahetus on alati hea. Aga nüüd on jäänud vaid ühikatuba, üks öö ja homne hommik ning mõeldes homse töö kaalukuse peale (kas pääsen eksamist või mitte?) hakkavad käed värisema ja kõik tundub nii kole. Ja emotsioonid käivad jälle tugevalt ostsilleerides, et pidin äärepealt nutma hakkama, kui õde mulle kodust vale pluusi kaasa vedas (ma ju ütlesin, et KÕRGE kaelusega) või kui ilmnes, et isa juba teist korda mu pealeloetud sõnadest ja e-maili punaste trükitähtedega lisatud märkusest hoolimata referaadi sedasi välja printis, et kaks lehekülge ühel paberil mulle otsa vahib. Ja ma tean, et nemad ei ole selles süüdi ja arvan, et need pole üldse mingid asjad, mille pärast endast välja peaks minema (riideid on mul rohkem kui kappi mahub ja referaati on vaja alles nädala pärast), aga patofüss on mõistuse lihtsalt segi löönud.
Aga keda see enam üllatab, et ma ebanormaalne olen...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar