Kui nüüd päris aus olla, siis olin juba sel hetkel, mil meile teada anti, et sel semestril läheme lahangule, täiesti kindel, et see kõige esimene kord mind päris külmaks ei jäta. Halvim stsenaarium hõlmas endas kujutluspilti, kuidas ma lihtsalt põrandale kokku vajun (nagu mu ema ja veel mõni näis arvavat) ja tagasihoidlikuma teooria kohaselt oleks süda lihtsalt korralikult pahaks läinud. Olin ju ometi just mina see ainus, kes 11. klassis meie bioloogiaõpetaja eestvedamisel Biomedicum'i ekskursioonil formaliinihaisuse "õppevahendi" peale kiiremas korras väljapääsu otsima hakkas. Nii et võite arvata, et väljavaade päris värske koolnu uurimist-puurimist jälgida ei olnud just mu valikajaviide. Aga. Üllataval kombel jäi meelemärkus täiesti omale kohale ja maosisu sinna, kus tema kuulub. Et ei ole siiski nõnda nõrganärviline, nagu te (teate küll, kellest räägin) siin mul arvasite.
Nüüd saab aga mõned päevad taas rahulikumalt hingata, kuna teatud õppejõudude omavalitsemise tõttu lükati kõik järgmisel nädalal toimuma pidanud tööd kuskile tulevikku hunnikusse kokku. Ja kedagi ei koti, et meie jaoks oleks see tähendanud 3 überrasket tööd 2 päeva jooksul. Tänud jumalale meie ülinormaalse patanati juhendaja eest, kes on nii mõistev ja meie koledat tunniplaani vastusena sellele koletuslikule piinakatsele omalt poolt pisut üleelatavamaks suutis muuta.
Aamen.
***
Lõppu pisut teemakohast nalja ka:
Sellega ma lõpetan. Ja siirdun tagasi südamehaiguste imelisse maailma.
Süda on tegija.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar