Andke mulle mu elu tagasi!!!

Palun keegi lõpetage see õudus, millesse mind kistud on!! Ei taha enam, ei suuda niimoodi... ja iga kord, kui arvan, et enam hullemaks minna ei saa, pean taas oma sõnu sööma.

Möödunud öö möödus taas õppides ja resulteerus täieliku mõtteblokiga töö ajal, nii halb oli olla ja väsimus võttis viimast. Tähendab, et sel aastal tuleb piparkookide küpsetamise ja isaga kabematšide pidamise asemel jõuludel patoanatoomia vigaselt koostatud konspektide taga istuda ning 27.detsembri hommikul sammud eksamile seada. Laske mind parem kohe maha.

Esimest korda elus pärast öö ohverdamist õppimisele tekkis koolis tõsine probleem ärkvel püsimisega. Kümme minutit pärast tööle järgnenud farma seminari algust osutus silmade lahtihoidmine suhteliselt võimatuks ülesandeks, mistõttu meie tänane õppejõud mulle rohkem kui ühe kahtlust täis pilgu suunas, kui mu silmad taas pilusse kiskusid ja laud ebamääraselt

võbisema hakkasid. Kuniks avastasin, et sümpaatikuse stimuleerimisest on päris ohtralt kasu (ehk siis kes ei tea, see on üks närvisüsteemi osa, mis peaks muuhulgas ka erksust suurendama) ning selle uue põneva avastuse valguses endale küüned innukalt pihku surusin. Meel muutus kohe ärksamaks, ent mälestusena sest tapljalikust kahest-ja-poolest tunnist kaunistavad mu käsi nüüd sügavad lillad poolringjad vorbid. Mulle tundub, et mida aeg edasi, seda sadistlikumaks muutuvad mu võtted ennast õppetööks stimuleerida. Kõige hullem on täielik motivatsioonipuudus, mille ületamiseks ma vahel lihtsalt endale kõva häälega ütlema olen sunnitud, et kuigi see tundub kõik nii mõttetu, kahetseksin ma hiljem liialt lõdvalt võtmist. Kuigi see hetkel täiesti võimatuna tundub.

Kõik kisub nii allamäge. Kool. Ilm. Asjad, millest siin rääkida ei saa. Niisamuti jäi ainus pidu, kuhu terve selle aasta jooksul minna soovisin, just õppimise tõttu minu jaoks ära.

Üritan ennast lohtutada sellega, et edasi saab vaid ülesmäge.

Motivatsiooni, kellelgi?