Kui nüüd täiesti algusest pihta hakata, siis tuleb tunnistada, et ega ma erilises vaimustuses polnud, kui tollel laupäeval proovist koju saabudes avastasin, et tegelikult tuleks juba tunni pärast kaubamaja juurest sõitma hakata.. pidu ise pidi toimuma kuskil (minu jaoks) pärapõrgus Viljandi lähedal ja see Mirko sõber, kes mu oma autosse pidi võtma, soovis nimelt varem minema hakata, et pimedas seiklemisest hoiduda. Nii juhtuski, et jõudsime kohale juba kella kuue ajal - kaks tundi varem, kui pidanuks. Tegelikult polnud mul selle vastu midagi, sest sain natukene Joonasega hängida (ja tegemist on ühe kõige armsama titaga, keda ma iialgi näinud olen :) Lisaks - üllatuslikult polnud me isegi esimesed...
Hüppan nüüd üle kolmest esimesest tunnist, mis järgnesid kohalejõudmisele, sest midagi mainimisväärset noil hetkil ei toimunud. Asjad läksid huvitavaks aga siis, kui esimesed joogid olid sees ja rahvas pisut elavamaks muutus. Kui nüüd lõpuni ausaks jääda, siis alates sellest hetkest ei oska ma sündmusi enam ajalisse järjekorda paigutada, sest kavatsust kaineks jääda ma tolleks õhtuks ei adunud. Samas on mul suurepäraselt meeles, et mingil hetkel jooksid mööda maja ringi poolalasti mehed ja ütleme nii, et häbelikud nad just ei olnud ja näha sai rohkem, kui palutud :)
Peo kulgedes tuli aga ühel tüübil pähe kohalviibijatele hüüdnimesid jagama hakata. Minule poogiti külge "Seksi-Kristi" (tuleb välja, et minu pärisnimi on meeldejätmiseks liiga keeruline (!?) ). Hommikul, kui aju funktsioneeris juba inimese- ja mitte ahvitasemel, ülendati mind Seksi-Sandraks, millega ma ka tegelikult eriti rahul ei olnud. Sest tõesti, võin vanduda, et ei teinud terve õhtu/öö jooksul midagi siivutut. Samas olen ma tõsiselt õnnelik, et kõik mu tuttavad kutsuvad mind mu ees- ja mitte perenime järgi, nagu antud peol viibinud seltskonnas väga populaarne oli. Ütleme nii, et mulle ei ole ealeski tulnud pähe Mirkot kutsuda Adariks... lihtsalt imelik oleks ju. Või helistada Mariale 'jou, Taming, mis teed?' Ajab ennastki naerma. Kuigi jah, tõele au andes olen avastanud, et Krootuse bussijaama värvilisel seinal seisab juba teab mis ajast MALLENE + ... (mingi nimi, täpselt enam ei mäleta). Ja tegelikult pole mul aimugi, kas selle all mõeldakse mind, mu õde, või - jumal hoia selle eest - ema? Ja miks on vaja üldse midagi sellist teha? Tülgastav.
Tagasi peo juurde. Hästi lõbus oli. Ja mis sellest, et mul õnnestus oma valge seeliku lukk korduvalt ära lõhkuda (tundub, et sellega ongi nüüd kööga), tol hetkel oli mul sellest tõesti sügavalt ükskõik. Ja miks, te küsite? Aga sellepärast, et ma kohtasin kedagi, kes mulle kohe väga sügavale südamesse puges. Sellel teemal ma küll kahjuks pikemalt peatuda ei saa, sest olen liigagi hästi teadlik, kes seda blogi loevad. Aga. Sellest hetkest, kui ma temaga rääkima hakkasin, on kõik muu, mis peol toimus, minu jaoks suhteliselt hägune. Mingi hetk läks Mirko magama ja millalgi veeti Mare voodisse, aga see on ka kõik, mis mulle hetkel meenub.
Magama sai mindud vist nii umbes 5-6 ajal. Või noh, ära hakkasid inimesed kustuma juba vist 2 ajal, aga minu puhul näiteks tuli uneaeg alles 9 ajal hommikul ja kestis vaid 50 minutit. Magamaminekust endast kujunes aga samuti midagi tsirkuselaadset. Kuna voodikohti oli
küllaltki piiratud arv, vajusid inimesed suht sinna, kus vähegi ruumi oli. Nii magas Mirko väike vend näiteks kõva puupingi peal... küll tal pidi hommikul mõnus ärgata olema :) Ma ise aga avastasin ennast mingil hetkel ühekohalisest voodist kolme noormehega... ja et keegi ei arvaks, et ma siinkohal liialdan, lisan väikese illustratiivse materjali :)Meenub veel, kuidas üks tüüp ('Seitse', ärge küsige, miks) ronis voodi alla ja teatas, et seal on kohutavalt mõnus. Selle peale ronis eelmainitud nimede andja talle muidugi järele.. kuni viimase tüdruksõber otsustas, et on aeg naljale punkt panna ja haaras tal käest ning lohistas ta sealt välja. Mille peale haaras 'Seitse' tolle paljastest varvastest ja nii, üksteise külge aheldatult, vaene tüdruk nad läbi terve toa vedaski...
Hommikul oli kõigil pidulistel muidugi kohutavalt hea olla :) Lausa nii hea, et tuli minna poodi alkovarusid täiendama. Mulle see idee muidugi ei meeldinud, sest soovisin võimalikult kiiresti sealt minema saada, kuid tundus, et tol tüübil, kellega ma sinna üldse sain, on hoopid muud plaanid ja ta vihjas, et võib-olla ei lahku ta sealt enne järgmist päeva. Oleks tahtnud teda tol hetkel kägistada. Õnneks sain lõpuks siiski ühe teise auto peale, aga see oli ka rohkem vedamine... Ärkamise ja lahkumise vahele mahtunud 7 tundi kulusid aga peamiselt lauamängudele ja lihtsalt lolli jutu kuulamise peale.. kvaliteetselt veedetud aeg, mis öelda..
See-eest kujunes tagasitee Tartusse väga meeleolukaks. Lühidalt - üks tüüp Mirko korbist osutus oodatust ägedamaks (muuhulgas sain teada, et olen väga kehv inimesetundja - arvasin esmalt kõnealust kohates, et tegemist on täieliku parmuga - ennasttäis ja egoistliku ahviga, kes mängib raudselt kuskil bändis bassi, aga tuli välja, et tegemist on hoopis küllaltki intellektuaalse tudengiga, kellel muusikamaailmaga suurt seost ei ole...) ja otsustas, et peaksime tagasiteele mõned õlled kahepeale kaasa ostma. Noh. Mõeldud- tehtud. Peaks vist veel mainima, et tegemist oli teise korraga elus, kus ma õlut jõin ning üle 5-6 aasta esimese metsapeatusega, mida ma teekonnal tegema olin sunnitud. Ega kahepeale 9 õlut ära juua pole naljaasi. Linna jõudes tuli välja, et ta elab vaid ühe maja kaugusel minu Tartu kodust ja (ma tõesti ei mäleta, kust see idee tuli) sõlmisime kihlveo, et kes enne teise orksis sõbraks lisatud saab, saab teiselt 4paki. Ja no võite ise arvata, kes kaotas... lollakad liftid, ma ütlen, et pidavalt katki on :D
Aga ei. Lõppkokkuvõttes tuleb siiski tõdeda, et taaskord suutis elu mind üllatada :) Tõesti ei oodanud, et kõik lõpuks nõnda välja kukub. Ja see, mis praegu kirja sai, pole veel kõik. Lisa hiljem!
Hello my name is Michael. I have seen your blog and I feel good. We follow your blog from Greece and I wish you good fun and joy
VastaKustutaA simple life, simple happiness
Greetings. Michael