Aga mina sain täna vähemalt ühest asjast aru - pole oluline, kui vähe aega mul parasjagu ka on - iialgi ei tohiks kunagi jätta unarusse inimesi, kes sulle tegelikult väga tähtsad on.
Aga algusest. Neljapäeval otsustasin heast peast saba selga võtta ja külla minna. Olin talle juba varasemalt korduvalt seda lubanud ja iga kord minemata jätnud, seega edasilükkamine oli võimatu. Ja ma tõesti ei kahetse, et läksin. Nägin pealt ühe võimaliku ilusa suhte algust ja sain jälle kogemuse võrra rikkamaks - sedakorda siis sellise Monopoli-taolise, kuid tunduvalt keerulisema mänguu, Cashflow mängimise õppimisega. Kusjuures seal kohas, kus see mäng toimus, oli tualetti paigutatud torustikuga ühendatud saksofon. Vist kõige eriskummalisem tualettpott, mida ma näinud olen :)
Pluss laupäev oli naerukrabide pidupäev. Suuresti tänu Mia ühele sõbrale, kellega rääkimisele pühendasime lausa (vähemalt) 6 tundi. Lõpetasin sellega, et mu tutvusringkonda lisandus üks huvitavamaid isiksusi, kellega mul on iialgi olnud au rääkida. Ja see on alati tore :) Aga mul õnnestus esimest korda elus ka Tai restorani külastades oma võhiklikkusega hiilata. See tähendab siis, et ma oma 14 aasta jooksul omandatud teadmistega ei suutnud välja mõelda minu ette asetatud 4 taldriku, 4 kahvli ja 2 lusika otstarvet. Ei tea kas naerda või nutta. Eelroana tellitud kevadrullid läksid ka lõpuks suhu näppude ja mitte rohkearvulise söögiriistade abil. Ja Maria ei ole ju ometi maakas.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar