Minu kaks nädalat mobiilita

Umbes kaks nädalat tagasi bussiga Tartu poole sõites avastasin, et minu mobiil - miski, milleta ma viimased 5 aastat elu võimatuks olen pidanud - oli suure kiirustamise peale jäänud minust maha, voodile akut laadima jäänud. Kui nüüd täiesti aus olla, siis sattusin kohe parajasse paanikasse - ma pole alates 16. eluaastast päevagi telefonita mööda saatnud... Samas hakkasin mõtlema sellele, kui kaua on inimesed hakkama saanud ilma mobiilita, Internetita - asjadeta, mida ma praegu nii enesestmõistetavateks pean... ja sealsamas valmis ka otsus, et ei lase seda vidinat endale postiga järele saata, vaid püüan 2 nädala jooksul elada nii, nagu sai seda tehtud 16 esimest eluaastat ja kuidas on seda tehtud sajandeid enne mind - ilma mobiiltelefonita.

Ütlen ausalt, et esimesed päevad olid rasked. Teisel mobiilivabal päeval tuli meelde, et pole kaua ristiemaga suhelnud; hakkasin juba mõttes vaagima, mida mainimisväärset ma viimasel ajal teinud olen, kui mulle meenus, et.... pole, millega helistada. Hüva, teen seda siis, kui jõuan koju. Selliseid sähvatusi - ja nende vaibumisi - tuli ette ikka korduvalt..

Keerulisemaks kujunes äratuskellale asenduse leidmine. Lõpuks palusin Riinult, et ehk ta laenab mulle hommikuks enda telefoni, sest tööle hilinemine sissemagamise tõttu ei oleks küll kõne alla tulnud. Ainult et mingil hetkel pidi Riin koju sõitma ja ma olin sunnitud pöörduma abi saamiseks kõrvaltoa inimeste poole - teades, kui jäised on mu suhted ühe kõrvaltoa tüdrukuga, oli see küll viimane asi, mida ma teha tahtsin, aga mis mul üle jäi. Äratuskella ostmine üheks päevaks oleks ka ju narr olnud.

Kõige raskem oli telefonita elada ehk neil hetkil, mil ma kuskil kellegiga kokku pidin saama, aga teist osapoolt polnud. Nii näiteks suutsin korralikult närvi minna, kui Dorisega kella neljaks kokkulepitud kohtumisel näitas kell juba 16.10 ja teda polnud ikka veel kusagil, kusjuures 16.15 pidime juba maakleriga kohtuma. Tol korral oleks pidanud siiski kogemust usaldama ja teadma, et Doriselt ei saagi oodata, et ta õigeks ajaks jõuab :)
Teine pinevushetk saabus Tallinna bussijaamas, kui ilmnes, et Mariat pole mind ootamas nagu lubatud. Õnneks jäi ärevushetk sedakorda lühikeseks ja üksinda mind linna avastama ei jäetud.

Täna sain siis lõpuks oma kõnekasti tagasi - sõnumite arv oli üllatavalt väike - 5 (suutsin enam-vähem kõiki õigeaegselt hoiatada) - ja tuleb tunnistada, et päris tore on, et saan jälle sõpradega vabalt valitud ajal kõneleda :)

Järgmine kord võiks püüda kaks nädalat ilma Internetita elada. Sest, kui nüüd aus olla, siis on ikka väga hea teada, et ma polegi neist (noh, vähemalt sellest konkreetsest) tänapäeva tehnikavidinatest täielikult sõltuv.