Järgmisel päeval pärast seda, kui S oli mind erakordselt jubedal moel maha jätnud (keset haiglavalvet, telefoni teel, kuu aega enne sisuliselt minu kinni makstud pulmasid), kirjutas ta mulle facebookis ja lubas, et ajab esimesel võimalusel korda kõik korteriga seonduva - kirjutab kõik lepingud ja korterist oma osa minu nimele (sest olin selle eest 100% üksinda maksnud). Nõustusin. Ja jäin ootama, millal notarisse kutsutakse.
Samas palusin tal minuga suhtlemisest hoiduda, kuivõrd mõistsin, et ainult nii suudan kuidagi oma eluga edasi liikuda. Järgmised nädalad nii läksidki - ma kustutasin ära kõikide S sugulaste numbrid ja ei kirjutanud talle kordagi. Sellegipoolest tekkisid mul üsna kiiresti sagedusega kuni 7 korda päevas väga hirmutavad paanikahood, mis algasid füüsiliste sümptomitega (näo õhetamine, käte värisemine, südamekloppimine), misjärel tekkis mul täielik ahastus ja suitsiidimõtted. Paanikahood tekkisid täiesti ootamatutes situatsioonides ja ilma mingi stiimulita (näiteks korra rääkisin patsiendiga juttu) ning päris mitmel korral vaatasin valves olles meie 9. korruse pärani avatud akent (sest meie haiglal puudub konditsioneer ja suvel oli siin täiesti võimatu olla) ja hoidsin tagasi meeletut soovi sealt lihtsalt alla lennata.
Paanikast aitas üle saada ainult rääkimine. Minu 3 parimat sõbrannat hoidsid sel perioodil oma telefoni kogu aeg enda lähedal ja võtsid mu kõnesid vastu ülihelikiirusel, et mind vajadusel maha rahustada. Hakkasin võtma rahusteid, kuid need ei hakanud piisavalt kiiresti kunagi toimima. Lõpuks võttis I mind ühel pühapäeva hommikul peale erakordselt paanikarohket valvet käe kõrvale ning viis psühhiaatriakliiniku erakorralisse vastuvõttu. Seal saime osaks erakordselt kohutavale käitumisele valveõe poolt, kes ütles, et siia tohib tulla vaid politsei- ja kiirabi eskordiga ning mida me üldse endast üldse mõtleme. Püüdsin selle peale sealt pisarsilmi lahkuda, kuid tänu I-le (kes hiljem valveõele oma arvamuse tema suhtumisest ütles ja mulle sellega esimest korda üle nädala naeratuse näole tõi) jõudsin siiski arstile ning mu raviskeem täienes veel 2 tableti võrra. Ausalt, tundsin ennast juba nagu mingi narkomaan. Olgu öeldud, et neljast tabletist olen tänaseks ära jätnud kolm, seda viimast (meeleolustabilisaator) pole veel julgenud.
Järgmised kuu aega möödusid suhteliselt stabiilselt. S pidas kinni oma lubadusest mind mitte niisama tülitada ja mina sisustasin enda aega kõigega, mis pähe tuli - käisin hullunult trennis ja kaotasin veel kaalu, käisin fotosessioonil (panen hiljem ka pilte), võtsin ette erinevaid koolitusi ning sain kokku kõikide sõbrannadega, kelle peale mõelda suutsin.
Kõik läks ülesmäge, kuni S mulle kirjutas ja ütles, et tahaks tagasi saada 3000 eurot tema poolt pulmafondi paigutatud rahast.
Las ma tuletan siinkohal meelde - päeval, mil ta mind maha jättis (ja korduvalt enne seda ning järgmisel päeval pärast seda), lubas ta mulle, et ei taha minult midagi. Et ta mõistab, et pulmad jäid ära tema tahtel ja ta saab aru, et juba tehtud kulutused tulid tema panustatud summast (suurusjärgud olid samad).
Ja nüüd siis selline jutt.
Ma ei vastanud talle midagi. Nii et järgmiseks hakkas ta mind rahanõuetega pommitama minu sõprade kaudu. Sain sõnumeid, mille sisu keelas mul minu korterit maha müüa või välja üürida, kui pole talle raha saatnud (las ma tuletan veel kord meelde, et korteri sissemakse ja laenu tagasimaksed tulid ainult minu taskust). Sest jah, tema lubadus notarisse minna ja asjad korda ajada ainult lubaduseks jäigi.
Olin lõpuks nõus temaga kokku saama septembri keskel. Ütlen ausalt, et tegelikult ei olnud ma selleks üldse valmis ja ütlesin ka talle korduvalt, et vajan veel aega. Mitte et see teda kuidagi huvitanud oleks.
Lõpuks olin tema ultimaatumi peale nõus talle saatma poole tema soovitud summast ja andma ära meie pulmasõrmused, mille väärtus on veidi alla 1000 euro. Kuigi see rahanõue oli igas mõttes nii vale.
Vahepeal tagastasin talle tema palvel veel mitmeid asju ja pakkusin ise veel, et kui tal on vaja toidunõusid, voodipesu või midagi muud, siis võib mu käest küsida.
Leidsin veel üles ta kadunud korporatsioonisõrmuse ja lubasin ka selle tagastada. Kui ta sõrmusel järel käis, jäi mulle taas kord silma tema erakordselt jäine olek. Ta ei öelnud tere, head aega, mitte ühte sõnagi. Ma ei arvanud sellest tol hetkel midagi. Aga siis... järgmisel päeval sain tõelise šoki temalt saadetud kirja näol, milles ta nõudis nüüd juba 5000 eurot - ja klausli, et kui ma keeldun, siis läheb ta minu vastu kohtusse. Sest korteri väärtus on vahepeal märkimisväärselt tõusnud ja panga silmis kuulub see meile võrdselt. Eks ma tean, et see oli äärmine lollus see korter meie kahe nimele kirjutada, seda kinnitasid mulle kõik mu sõbrad - aga ta suutis mind selleks nii hästi veenda ja solvus, kui pakkusin välja, et teeme siis 80% mulle ja 20% temale, sest see tundus natukene õiglasem kui minu ostetud asja poolenisti temale jagamine.
Ja teate, eelmisel nädalal sai ta selle raha minult kätte, sest vestlustel erinevate advokaatidega selgus, et kui asi kohtusse läheb, maksaks ma ilmselt rohkemgi. Ja tahtsin temast ka lihtsalt võimalikult kiiresti vabaneda. Ja nii läkski möödunud nädalal 5000 eurot minu suure vaevaga teenitud raha sellele... tänamatule, kes elas 4 aastat suuresti minu kulul, kes peaaegu iialgi väljaskäimise eest ei maksnud ja kes nautis minu korraldatud ja valdavas osas ka makstud välisreise.
Nii et jah. Siin see on. Nagu mingi Mehhiko seebiseriaal, eks ole? Ainus asi, mida endale ette heidan, on see, et ma kõikide inimeste (sealhulgas tema sõbrad ja tema enda perekond (!!!!!)) hoiatusi kuulda ei võtnud ja tema suhtes kogu see aeg roosasid prille kandsin. Et uskusin tema sõnu, et asi on minus, mina manipuleerin temaga ja muudan selle suhte toksiliseks. Et ma talle muudkui andsin, andsin, andsin... ja see mu jaoks okei oli. Et uskusin lõpuks, et mina manipuleerisin teda abieluettepanekut tegema (aga paradoksaalsel kombel ei olnud tema esitatud ultimaatum - kas kolime Tallinnasse või läheme lahku - tema arust manipuleerimine, vaid minu vaba valik).
Ma olen õnnelik, et teda enam minu elus ei ole. Nii paljud on mulle öelnud, et ma säran. Ja ma tunnen ennast nii rahulikult ja palju enesekindlamana.
Ja teate? Ma tunnen sügavalt kaasa kõigile neile naistele, kes kunagi tema teele satuvad.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar