Hästi ausalt ja ilustamata sellest p*sast, millega ma viimase poolaasta jooksul tegelema olen pidanud, vol 3

Ma tean, et täna on jõululaupäev ja see peaks olema soojusest ja rõõmutundest ja kõigest muust ilusast ning heast pakatav aeg. Ja ehk pole kõige õigem siin praegu selle minuga toimunud õuduse kirja panemist jätkata. Aga kuna mul jäävad sel aastal pühad nagunii vahele ja ma tahan selle endast välja saada, et järgmisel aastal puhtalt lehelt alustada, siis siit see tuleb.

Jäin eelmisel korral pooleli seal, kui 2. juulil psühhiaatriakliinikust välja pääsesin, kaasas karm korraldus endale psühhoterapeut leida ning antidepressanti ja unerohtu tarvitama hakata. Olgu ette öeldud, et kuna oli suvi ning kõik puhkasid, siis terapeudi juurde ei jõudnudki ma enne augusti lõppu, aga see selleks.

Istusin siis järgmised nädal aega haiguslehel. Tagantjärele ei olnud see just parim idee, sest olin kogu selle aja täiesti üksinda, suutsin mõelda vaid sellele, kuidas S-i veel rõõmustada võiks, ja kui S lõpuks koju tuli, tahtis ta olla ainult omaette. Jätkasin siiski samas endohverdavas vaimus, mida juba suurema osa juunist praktiseerinud olin - olin väga vaoshoitud, ülimalt toetav ja tegin kõike, mida härra soovis, lootuses, et ta kiiremini oma depressioonist välja tuleb. Seejuures ütles ta korduvalt, et tahab meile kindlasti võimaluse anda. Ha. Ha.

Umbes nädal aega hiljem kutsusime tema sõbrad meile külla jalgpalli vaatama. Vaaritasin terve päeva ja valmistasin õhtu sisustamiseks naljaka jalgpalliteemalise viktoriini. Olin selleks hetkeks stressist tingituna päris palju kaalu kaotanud (ehk ~10 kg) ja sain selle kohta S-i sõpradelt komplimente. Ja see tegi mind kurvaks. Sest ma püüdsin sel hetkel meenutada, millal mu enda kihlatu mulle viimati midagi ilusat ütles - ja ausalt? Ma ei suutnud.

Ja nüüd siis jõuame 12. juulini. See oli õhtu, kus ma sõbranna soovitusel kirjutasin iseenda jaoks kirja vormis üles kõik selle, mida tundsin, aga välja öelda ei saanud. Ja... siis saabus S ja tahtis teada, mida ma kirjutan. Ma ütlesin, et see on minu enda jaoks, et oma tunnetega toime tulla. Ja ta lihtsalt ei jätnud. Andsin lõpuks alla ja tunnistasin, et kirjutan, kuna ma olen õnnetu, sest tunnen, kui tasakaalust väljas meie suhe on - et ma tunnen juba pikemat aega, et ma pingutan üksinda ja tema ei suuda mulle isegi ühte komplimenti 3 kuu jooksul öelda, rääkimata siis pulmade planeerimisest või lillede toomisest.

Ma ei tea, mida ma ootasin. Vabandust? Lubadust, et ta püüab edaspidi rohkem? Kohe kindlasti ei arvanud ma, et tema vastus sellele on (sic!) "ma lihtsalt ei ole selline inimene, kes komplimente teeb. ja kui sa minult selliseid asju ootad, siis äkki me ei peaks koos olema."

Ilma naljata.

Ma olen surmtõsine praegu.

Ja tol hetkel... mul on väike blänk selles osas, mis edasi sai. Ma vist nutsin. Vist anusin teda põlvili isegi. Tagantjärele üsna piinlik, et nii madalale laskusin. Aga hiljem selsamal ööl ma magama igatahes ei jäänud.

Hommikul oli S väga külm ning äraolev. Läksin tööle 2tunnise hilinemisega lootuses midagi selgeks rääkida, aga tulutult. Helistasin talle töölt ja meie viimase kõne lõpus ütles ta mulle: "ma ei näe meie suhtel enam mingit perspektiivi."

Ja siis ma teadsin. Teadsin, et ongi kõik. Mis oli algselt ebalev "ma tahan võib-olla pulmi paar kuud edasi lükata" ja seejärel "abiellume järgmisel sügisel, töötame oma suhte kallal"- sellest oli veidi enam kui nädalaga saanud "ma ei taha enam proovidagi".

Pool tundi hiljem pärast seda kõnet sain temalt sõnumi palvega talle suurem summa raha saata. Olime eelmisel päeval käinud vaatamas ühte Toyotat ja otsustanud selle ära osta, aga loomulikult puudus tal sissemakseks vajalik summa, mida ta siis minult "laenata" soovis (jutumärkides, kuna ma siiralt kahtlen, et ma seda raha enam kunagi näinud oleks. Varsti saate teada, miks). Ma andsin talle vastuseks teada, et räägime sellest õhtul, ma ei hakkaks praegu sulle midagi saatma. Ja veel pool tundi hiljem helistas S ja küsis, kas läheb pakib kohe asjad kokku.

Nii et jah. Ta jättis mind maha telefoni teel, kui ma haiglas parasjagu 32h valvet tegin, olles eelnevalt üritanud minult veel raha küsida.

Otse loomulikult sain aru, et sellises vaimses seisundis ma valvet jätkata ei saa. Helistasin kolleegile, kes kuuldes, mis juhtus, kohe kohale sõitis ja minu eest tööle jäi. Seejärel helistasin õele ja palusin, et ta minuga mu korterisse tuleks, sest ma vajan tema tuge.

Kodus oli S-il käsil kiire pakkimine. Istutasime õega ennast rõdule ja avasime ühe neist veinipudelitest, mida ma igalt reisilt, kus S-ga käinud olime, erilisteks puhkudeks kaasa olin ostnud. Olgu öeldud, et ülejäänud vein läks kraanikausist alla, sest kartsin, et vastasel korral oleks ma selle muidu lihtsalt korraga ära joonud. S ise oli minu vastu äärmiselt jäine ja ma ausalt ei saa siiani aru, mis õigusega. Tema oli see, kes mind maha jättis. Erakordselt kohutaval viisil, kui ma võin lisada. Ainus kord, kui ta minuga rääkida suvatses, küsis ta minult mulle antud kihlasõrmust tagasi. Ma keeldusin. Sest ausalt??? Kes küsib kihlasõrmuse sellises situatsioonis tagasi??

Ja siis ta läks. Ja mina jäin.

Püändina üritas ta hiljem toimunut ümber keerata ja väitis, et mina sain temast valesti aru. Et tal polnud (tol hetkel) plaanis mind maha jätta. Aga kuidas teie sellisest vestlusest aru saate?

Ja siis hiljem muidugi selgus, et ta oli juba nädal enne seda välja öelnud, et ta jätab mind maha. Mulle samal ajal kinnitades, et ta tahab suhtele võimalust anda.

Ja mis edasi sai (ja see läheb jätkuvalt veel kohutavamaks), sellest järgmisel korral. Mul on vaja ennast koguda.