Nonii, ma tean, et paljud teist ootasid seda postitust pikkisilmi - nii et kõik see mees - kõrvad kikki ja ekstra mahukas veiniklaas kõrvale (sest muudmoodi te seda õudusjuttu ära ei kannata)!
Kõik selle blogi külastajad on ilmselt üsna hästi kursis, et 4. septembri seisuga pidi minust saama abielunaine. Ja ilmselt paljud teist juba ka teavad, et seda ei juhtunud. Minu elu kõige ilusama suve (sest ma täiega nautisin kogu seda korraldamist) asemel tuli sellest paarist kuust kõige kohutavam, masendavam, pisaraterohkem (mõele veel selliseid halva maiguga sõnu siia juurde) periood kogu mu 34aastase eksistentsi jooksul. Ja selle kõige eest saan ma tänada oma eks-kõigekallimat.
Et kogu see õudus teieni tuua (ja et ikka klatši jätkuks kauemaks, nagu ma nii mõnegi siinse lehe külastaja soovide kohta kindlalt väita julgen), siis alustame aga algusest.
See oli üks esimesi kuumasid suvepäevi sel aastal, 12. juuni, kus saime kokku oma pulmaisa Karliga, et läbi rääkida pulmapeol tehtavad mängud. Karl on lihtsalt võrratu inimene, nii et olin pärast kohtumist väga elevil ja rõõmus ja pakkusin Eksile, et läheme istume Telliskivis ja sööme-joome midagi.
And that's when the shit hit the fan.
Kesk rahvast täistuubitud väliterrassi tuli poiss lagedale avaldusega, et pole minuga enam õnnelik ja ei ole kindel, kas tahab minuga üldse abielluda. Mille peale mul muidugi kraanid valla pääsesid, sest nagu... meil on pulmadeni vähem kui 3 kuud ja ma polnud enne seda mitte kordagi (!!!) kuulnud, et midagi halvasti oleks. Ja ausalt... kes ütleb midagi sellist oma faking kihlatule paar kuud enne faking pulmi keset faking rahvarohket restorani? Sest nagu ma konkreetselt valasin krokodillipisaraid ja ta lihtsalt tõmbas seal selle peale suitsu. Normaalne, eh?
Enivei, lõpuks tõi ta põhjenduseks, et olen liiga emotsionaalne, aga ta on mulle nõus andma kuu aega, et näha, kas midagi paraneb. Tagantjärele mõeldes ei ole ka see nõudmine väga normaalne. Esiteks - ma ei ole emotsionaalne. Ma olen selle koha pealt täiesti tavaline naine. Okei, ma olen pärast 32h vahetusi väsinud ja võib-olla kergelt tusasem, aga muidu ma ei leia, et oleksin kuidagi emotsionaalsem kui keskmine naine. Eriti pärast 4 aastat kooselu temaga, kes emotsioneerimist üldse ei kannatanud ja ise ka pigem kivile omase emotsioonispektriga on. Teiseks - üsna nõme on sellist "katseaega" peale sundida situatsioonis, kus sa tead, et kui ennast ei muuda, siis jääb su kogu hingega planeeritud ja suuresti ettemakstud pidu ära. Ja kolmandaks - kas pole lihtsalt ülitobe, kui sul palutakse muutuda?
Igatahes, kuna ma olen talle nii palju andnud, tema pärast Tallinnasse kolinud ja talle igasugu asju ostetud, siis ei näinud ma muud võimalust, kui tegelikult ka ennast tema pärast muuta. Ehk siis tavapärasest rõõmsameelsest ja impulsiivsest Sandrast sai üliettevaatlik, ennastohverdav ja emotsioone alla suruv vare. Olin oluliselt vaiksem, vähendasin valvekoormust ja tegin talle üllatusi (viisin ta lasketiiru ja liharestorani, tegin aaretejahti korteris). Muretsesin ennast lolliks, et vaid talle meele järele olla. Et õigeid asju öelda. Ja kõige selle jooksul sain korduvalt kuulda, et teen kõike õigesti ja olen palju parem kui varem. Kui ta oma naissoost kolleegi oma kulude eest kallisse restorani õhtusööki viis sööma, siis julgesin talle kõigest öelda, et see tegi mulle haiget.. mille peale ta küsis: "kas sa keelad mul sõbrannadega kohtumise ära?" Mida üldse selle peale vastata? Eks ma olen harjunud, et ta oma sõbrannadega ja/või endiste silmarõõmudega aeg-ajalt kahekesi väljas käis. Etterutates võin öelda, et püändina tuli hiljem muidugi välja, et sellesama silmarõõmuga ta pärast minu maha jätmist kokku hakkaski 😂
Käisime vahepeal ka Pärnus spaas ja seal peetud vestluste käigus tekkis mul kahtlus, et Eks on depressioonis. Ja ta nõustus. Niisiis leidsin talle järgneva paari päevaga kõiki oma tutvusi ära kasutades nii psühholoogi kui psühhiaatri ja panin ta antidepressantide peale. Las ma ütlen, et ei kasutaks iseenda probleemide pärast iialgi sedasi tutvusi ära...
Niisiis, umbes 3 nädalat pärast ultimaatumit muutu-või-pulmad-jäävad-ära avaldas Eks, et ma olin küll tubli, aga ta ei taha minuga ikka abielluda. Et see tuleks natukene edasi lükata. Ja siis sattusin ma psühhiaatriakliinikusse. Aga sellest juba järgmises postituses.
Ma ütlesin teile, et vein on hädavajalik ;)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar