Ajee, eurovisiooninädal!

KUI VÄGA ma seda ootasin. Te ei kujuta isegi ette, kuivägapalju. Ausalt, mu kolleegidel jooksevad kõrvad ilmselt juba virtsavett sellest teemast (ja no pulmateemast ka, aga ma olen sellega pisut pidurit tõmmanud, sest pole väga uusi asju, millest neile rääkida), aga viimased kaks nädalat olen tänu Eurovisioonile natukene eluvaimu ja -jõudu tagasi saanud - ja nüüd on jälle lootust, et ehk peab veel kuidagi puhkuseni vastu. Sest pikaajaline ületöötamine vürtsistatuna koroonaõudusega on minust viimsed elumahlad välja pigistanud ja saan oma asjad praegu tehtud veel mingite usinuseaurude ja kohvi toel.

Aga tagasi põhiteema juurde. Pean ütlema, et tänavune eurolaulude tase on vähemalt minu arvates megahea ja eriti toredaks teeb asja see, et puudub üks suur võidusoosik. Viimastel aastatel on võitja nii ilmselge olnud ja see teeb kogu lõppmängu nagu... pisut igavaks. Tänavu pakutakse võitu koju tooma peamiselt Maltat, aga ma ausalt usun/loodan, et mitte. Sest kogu see feminismi teema on juba ära tehtud ja võitnud ja pisut vana. Tahaks midagi värsket. 

Vaatasime teisipäeval kõigekallimaga esimest poolfinaali, kus esines ka minu senine lemmik Küpros. Ainult et... kokkuvõttes oli see esinemine, palju paljast ihu ja raske aktsendiga mitte kõige õigemini lauldud sekshümn veidi pettumustvalmistav. Ja täieliku šokina avastasin ennast hoopis kogu täiega kaasa elamast Norra täiesti kohutavalt ülepakutud lavashow ja mingite grotesksete (sabadega!!) taustatantsijatega tüübile. Ilmselgelt pole tegemist võidu- (ega isegi top 10 potensiaaliga) looga, aga mulle on terve elu jubeldalt meeldinud powerballaadid ja see oli nii puhtalt lauldud ka veel. Pluss see tüüp on tegelikult... päris nunnu?

Suure üllatuse pakkus veel Ukraina ja ma ei imestaks, kui see kuskile esiviisikusse maanduks. Peaasi et ei võidaks - oleme kõigekallimaga veeretanud mõtet järgmisel aastal taas Eurovisioonile kohale minna ja Kiiev pole päris see, kuhu ennast vedada viitsiks. Samas Roomasse sõidaks küll. Ja lootust ka on, sest Itaalia on täpselt see "värske", mis võiks tänavu peale minna. Rääkimata siis kogu sellest ilust, millega nende laulja meid tänavu pimestada üritab. Isegi kõigekallim pidas vajalikuks märkida, et tüüp on päris kuum (sama kommentaari said veel Azerbaijani ja Küprose poolpaljad neidised).

Paar kuud tagasi tegime Riinu ja Mariaga ka meie traditsioonilise (10. korda juba äkki?) lugude ühiskuulamise - ja ehkki ma ei hakka siia mingit ülidetaliset kokkuvõtet üles paneema (nagu mõnel aastal olen teinud), siis meie esiviisik nägi välja selline:

1. Island

2. Poola 

3. Prantsusmaa

4. Suurbritannia

5. Soome

Tegelikult arvasin pikalt, et Island võib kogu võistluse kinni panna, aga nüüd, kui nad laivis esineda ei saa (kuna üks bändi liikmetest osutus eile covid positiivseks), on see lootus kahjuks suure tõenäosusega kadunud. 

Ja meenutuseks veel üks foto 3 aasta tagusest ajast, kui esimest (aga loodetavasti mitte viimast) korda Eurovisioonil käisin; täpsemalt olen seal pildi Lissaboni peaväljakule püsti pandud Eurovision Villages suurelt ekraanilt teiste fännidega koos II poolfinaali jälgimas. Vaadake kui palju maskita inimesi! Oh, olid ajad.