Umbes nädal tagasi, vahetult pärast seda, kui kipsist vabanesin (okei, okei, lõikasin selle tegelikult ise lõhki, sest pidin kodus istumisest hulluks minema. Jalg valutab siiani, aga oh well), sain lõpuks ometi käidud ka ortodondi juures.
Kirjutasin eelmises postituses, et pidin oma naeratuse korda tegemise kaks korda eeldatavast suuremat hinda kuuldes südameseiskuse saama ja mõtlesin vahepeal ideest isegi loobuda - aga minu kõigekallim otsustas minu eest, et nüüd pole enam tagasiteed ja küll me hakkama saame. Nii et sõbrapäeval, umbes 2 tundi enne seda, kui pidime Pierre maitsva Tartu menüüd mekkima minema, kinnitati mu alumisele hambareale kena hunnik metalli. Olin tegelikult koju juba diklofenakki varunud, sest kõik mu tuttavad asusid mulle mu breketi-plaanist kuuldes kohe katkise grammofoni kombel eesootavaid piinasid tutvustama.
Ma muidugi tean, et minu valulävi on üle keskmise kõrge, nii et otse loomulikult pole mul breketite tõttu valuvaigisteid neelata tulnud. Mis ajab mind aga hulluks, on see, et söömisest on saanud paras piin. Kuna mu tagumiste hammaste külge istutati sellised munad, et mu esihambad klambreid eest maha ei lükkaks, siis nüüd saangi toitu närida vaid kahe hambaga. Kujutate ette, jah? Kaalust on nädalaga igatahes kilo juba kukkunud. Peaks vist õnnelik olema. Aga süüa on ju niiiiiii mõnus...
Teine asi, mis mind meeletult häirib, on minu tagumise tarkushamba külge kinnitatud breket, mis sõidab mulle rääkimisel ja söömisel põske sisse. Mul on sinna juba ka haavand tekkinud ja SEE on küll valus. VÄGA valus. Üks ortodontia õde, kes mulle haigla kohvijärjekorras endast märku andis, kui ma parasjagu sõbranna Dorisele sellesama probleemi üle kurtsin, soovitas vaha kasutada. Nii et nüüd topingi 4 korda päevas oma põse ja breketi vahe paksult vaha täis, et kuidagi rääkimise ja toitumisega hakkama saada. Siiani see toimib, aga ausalt, tüütu on.
Palun, palun öelge, et see läheb paremaks....
Positiivse külje pealt - igasuguse näksimise olen ära lõpetanud, sest ei viitsi lihtsalt kogu aeg breketeid puhastada.
Aga veel sõbrapäevast.
Pärast seda, kui Meat Marketis kumbki ühe kokteili tegime ja seejärel Pierres ära käisime (eelroog ei meeldinud, pearoog oli super ja magustoit meh), korraldasin kõigekallimale aarete jahi. Talle jubedalt sellised asjad meeldivad ja mul endal oli ka maru põnev vaadata, kuidas ta vihjetega pead murdis. Sest ega ma siis seda talle lihtsaks ei olnud teinud ja nii naljakas oli vaadata tema ahastust ja teisalt allaandmisest keeldumist. Igatahes, kui ta lõpuks siis keldrist mu kohvi ära tõi ja külmikust leitud võtmega selle avas ja oma kõige parema saadaoleva arvutiklaviatuuri sealt leidis (mitte kõige romantilisem, aga temale täiesti ideaalne), siis oli mul kahju, et ma ta näoilmest pilti ei taibanud teiha.
Kui nüüd täiesti aus olla, siis ma ei suuda isa ka uskuda, et tema arvutimängusõltuvusele kaasa aitan.
Kirjutasin eelmises postituses, et pidin oma naeratuse korda tegemise kaks korda eeldatavast suuremat hinda kuuldes südameseiskuse saama ja mõtlesin vahepeal ideest isegi loobuda - aga minu kõigekallim otsustas minu eest, et nüüd pole enam tagasiteed ja küll me hakkama saame. Nii et sõbrapäeval, umbes 2 tundi enne seda, kui pidime Pierre maitsva Tartu menüüd mekkima minema, kinnitati mu alumisele hambareale kena hunnik metalli. Olin tegelikult koju juba diklofenakki varunud, sest kõik mu tuttavad asusid mulle mu breketi-plaanist kuuldes kohe katkise grammofoni kombel eesootavaid piinasid tutvustama.
Ma muidugi tean, et minu valulävi on üle keskmise kõrge, nii et otse loomulikult pole mul breketite tõttu valuvaigisteid neelata tulnud. Mis ajab mind aga hulluks, on see, et söömisest on saanud paras piin. Kuna mu tagumiste hammaste külge istutati sellised munad, et mu esihambad klambreid eest maha ei lükkaks, siis nüüd saangi toitu närida vaid kahe hambaga. Kujutate ette, jah? Kaalust on nädalaga igatahes kilo juba kukkunud. Peaks vist õnnelik olema. Aga süüa on ju niiiiiii mõnus...
Teine asi, mis mind meeletult häirib, on minu tagumise tarkushamba külge kinnitatud breket, mis sõidab mulle rääkimisel ja söömisel põske sisse. Mul on sinna juba ka haavand tekkinud ja SEE on küll valus. VÄGA valus. Üks ortodontia õde, kes mulle haigla kohvijärjekorras endast märku andis, kui ma parasjagu sõbranna Dorisele sellesama probleemi üle kurtsin, soovitas vaha kasutada. Nii et nüüd topingi 4 korda päevas oma põse ja breketi vahe paksult vaha täis, et kuidagi rääkimise ja toitumisega hakkama saada. Siiani see toimib, aga ausalt, tüütu on.
Palun, palun öelge, et see läheb paremaks....
Positiivse külje pealt - igasuguse näksimise olen ära lõpetanud, sest ei viitsi lihtsalt kogu aeg breketeid puhastada.
Aga veel sõbrapäevast.
Pärast seda, kui Meat Marketis kumbki ühe kokteili tegime ja seejärel Pierres ära käisime (eelroog ei meeldinud, pearoog oli super ja magustoit meh), korraldasin kõigekallimale aarete jahi. Talle jubedalt sellised asjad meeldivad ja mul endal oli ka maru põnev vaadata, kuidas ta vihjetega pead murdis. Sest ega ma siis seda talle lihtsaks ei olnud teinud ja nii naljakas oli vaadata tema ahastust ja teisalt allaandmisest keeldumist. Igatahes, kui ta lõpuks siis keldrist mu kohvi ära tõi ja külmikust leitud võtmega selle avas ja oma kõige parema saadaoleva arvutiklaviatuuri sealt leidis (mitte kõige romantilisem, aga temale täiesti ideaalne), siis oli mul kahju, et ma ta näoilmest pilti ei taibanud teiha.
Kui nüüd täiesti aus olla, siis ma ei suuda isa ka uskuda, et tema arvutimängusõltuvusele kaasa aitan.
Minu ortodont andis mulle silikoonituubi, teed silikoonist pallikese breketi külge.
VastaKustuta