Ma olen täitsa harjunud sellega, et mind ümbritsevad inimesed, kuuldes, et fännan Eurovisiooni, esmalt mind kas-ta-teeb-nalja pilguga vaatavad ning seejärel mõne sarkastilise repliigiga maha saavad, viidates enamasti kas selle sündmuse diaspoorast tingitud mõttetusele või tobedatele etteastetele. Väga harva juhtub, et satun kellegi otsa, kes minu vaimustust jagab. Seepärast olin kergeltöeldes šokis, kui selgus, et see tore noormees, kellega öösel kell 4 ühe meeskorporatsiooni volbriüritusel tutvusin, tunnistas, et ta mitte vaid ei tolereeri seeda, vaid oskab paljusid eurolaule isegi kaasa laulda. Öelge veel, et hingesugulust pole olemas. Igatahes, üsna kohe pärast tutvumist sai otsustatud, et 2018. aastal Eurovisioonile sõidame ka ise kohale! Mis siis sellest, et ürituseni jäi tol hetkel 10 kuud ja meie olime alles värske paari staatuses.
Möödunud augustis, umbes pool tundi pärast võistluse toimumiskuupäevade teatavaks tegemist broneerisin airbnb kaudu ära korteri Lissaboni kesklinnas - kartsin, et korteriomanikud ja hotellid löövad hinnad lakke nii pea, kui kuuldused selle ürituse mastaapsusest nende kõrvu jõuavad. Tagantjärele võib öelda, et ilmselt kiirustasin sellega pisut, aga täna (vaatasin just järele) on valik igatahes juba oluliselt väikesem ja ka hinnad kõrgemad.
Piletite muretsemine oli aga juba oluliselt keerulisem. Sel aastal kasutati piletimüügis sellist süsteemi, kus igale piletimüügi leheküljele jõudnud inimestele määrati suvaline järjekorranumber, mille alusel siis endale piletei soetada sai. Esimese laine ajal (piletid paisati müüki mitmes jaos) saime elukaaslasega kahepeale järjekorranumbrid ~24'000 ja ~6000 ja jäime otse loomulikult piletitest ilma. Teisel korral panin ennast järjekorda 9 erinevas arvutis oma töökohas ja järjekorranumbrid jäid ikkagi vahemikku 6000-104'000. Ma teadsin, et paljud inimesed tahavad sel aastal Eurovisioonile minna, aga ma tõesti ei oodanud, et see number on üle saja tuhande. Elukaaslasel läks siiski oluliselt paremini, nii et lõpp hea, kõik hea - meil on piletid olemas!
Möödunud augustis, umbes pool tundi pärast võistluse toimumiskuupäevade teatavaks tegemist broneerisin airbnb kaudu ära korteri Lissaboni kesklinnas - kartsin, et korteriomanikud ja hotellid löövad hinnad lakke nii pea, kui kuuldused selle ürituse mastaapsusest nende kõrvu jõuavad. Tagantjärele võib öelda, et ilmselt kiirustasin sellega pisut, aga täna (vaatasin just järele) on valik igatahes juba oluliselt väikesem ja ka hinnad kõrgemad.
Piletite muretsemine oli aga juba oluliselt keerulisem. Sel aastal kasutati piletimüügis sellist süsteemi, kus igale piletimüügi leheküljele jõudnud inimestele määrati suvaline järjekorranumber, mille alusel siis endale piletei soetada sai. Esimese laine ajal (piletid paisati müüki mitmes jaos) saime elukaaslasega kahepeale järjekorranumbrid ~24'000 ja ~6000 ja jäime otse loomulikult piletitest ilma. Teisel korral panin ennast järjekorda 9 erinevas arvutis oma töökohas ja järjekorranumbrid jäid ikkagi vahemikku 6000-104'000. Ma teadsin, et paljud inimesed tahavad sel aastal Eurovisioonile minna, aga ma tõesti ei oodanud, et see number on üle saja tuhande. Elukaaslasel läks siiski oluliselt paremini, nii et lõpp hea, kõik hea - meil on piletid olemas!
Homme püüan kõik Eesti Laulu lood üle kuulata (pole just palju asju, mida katkise jalaga teha saab) ning oma lemmiku välja valida!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar