Umbes märtsi lõpus otsustasime üheskoos erakorralise meditsiini tohtri Maiega, et enam ei taha ja suuda ning kui nüüd ja kohe puhata ei saa, siis läheme pauguga lõhki või midagi. Niisiis istusime ühel märtsikuu õhtul pärast kella kümmet õhtul maha (sest meil on just nõnda karmid graafikud), võtsime klaasi punast ja ostsime ühe hooga ära lennupileti Londonisse ja teise (mõningase vastumeelsusega) tagasi. Ja siis läksime.
Vahetult enne reisi otsustas mu organism siiski oma kurnatusest veel kord märku anda ja jäin kuuendat korda selle aastanumbri sees haigeks. Nii et ehkki London oli täidetud tulpidega ja lõhnas kindlasti imeliselt, siis mina seda kõike endasse tõmmata ei saanud, sest nina oli lihtsalt nii hullult kinni. Ja hääl oli ka vahepeal sosinkõneks taandunud, aga mis seal ikka. Olen sel aastal nagunii rohkem tõbine kui terve olnud.
Sellegipoolest, kui kõrvale jätta pisilaste äkkrünnak, oli reis ääretult tore; seda enam, et erinevalt eelmisest Inglismaa-külastusest ei olnud ma pidevalt nägupidi kaardi sees, üritades aru saada, kus ma olen või kuhu lähen. Maie on õnneks tõsine orienteeruja ja minu ülesandeks jäi vaid talle järgneda, nii et sain samal ajal kael õieli ringi vaadata ja imestada, kuidas inglased järjepideva kangekaelsusega igale rohuplatsile ja kõikidesse parkidesse hunnikutes monumente on toppinud. See on tõepoolest hämmastav.
Meie Londoni-nädalavahetuse teisel päeval, kui olime London Eye peal linna üle vaadanud ning läbi linna koduhosteli poole sammusime, sattusime kogemata peale punase vaiba üritusele. Minu esimene punane vaip ja ma ei olnudki selle peal!! Igatahes, saime teada, et tegemist on Kevin Spaceyle pühendatud gaalaga ja nägime sealsamas ära hunniku tuntud inglise näitlejaid (kes minu jaoks olid suuremas osas siiski ääretult tundmatud, kuid Maie teadis rääkida, et osad neist meist kahe meetri kaugusel seisvad tädid-onud olid Downton Abbey näitlejad. Noogutasin selle peale viisakalt ja mõtlesin endamisi, et see vist on mingi selline asi, mida mu ema suure huviga jälgib.
Käisime minu suurel pealekäimisel ja Maie vaiksel nõustumisel ära ka Imperial War Museumis, sest ma tahtsin lennukeid näha, ja Science Museumis, kus olid minu suureks rõõmuks samuti lennukid esindatud. Hästi palju aega kulus jalutamisele (3 päevaga sai maha käidud üle 60 km) ja šoppamisele (kusjuures sain endale oma üle 50 isendist koosnevasse kollektsiooni juurde 3 imelist kleiti), aga minu lemmikõhtu oli see, kui ühel õhtul Tower Bridge kõrval piknikku pidasime. Koogi ja odava veiniga, nagu meil tavaks. Ja ma suutsin peaaegu unustada, et olin pisut nukker, et M-ga üksteisest mööda olime rääkinud ja ta ei tulnudki minuga kokku saama, nagu varasemalt uskusin.
Mulle meeldib Inglismaa, tõesti kohe. Pean hetkel päris aktiivselt plaani mõni residentuuritsükkel seal teha - saaks teistmoodi meditsiinisüsteemi näha ja veidi vaheldust. Eks aeg näitab.
Vahetult enne reisi otsustas mu organism siiski oma kurnatusest veel kord märku anda ja jäin kuuendat korda selle aastanumbri sees haigeks. Nii et ehkki London oli täidetud tulpidega ja lõhnas kindlasti imeliselt, siis mina seda kõike endasse tõmmata ei saanud, sest nina oli lihtsalt nii hullult kinni. Ja hääl oli ka vahepeal sosinkõneks taandunud, aga mis seal ikka. Olen sel aastal nagunii rohkem tõbine kui terve olnud.
Sellegipoolest, kui kõrvale jätta pisilaste äkkrünnak, oli reis ääretult tore; seda enam, et erinevalt eelmisest Inglismaa-külastusest ei olnud ma pidevalt nägupidi kaardi sees, üritades aru saada, kus ma olen või kuhu lähen. Maie on õnneks tõsine orienteeruja ja minu ülesandeks jäi vaid talle järgneda, nii et sain samal ajal kael õieli ringi vaadata ja imestada, kuidas inglased järjepideva kangekaelsusega igale rohuplatsile ja kõikidesse parkidesse hunnikutes monumente on toppinud. See on tõepoolest hämmastav.
Meie Londoni-nädalavahetuse teisel päeval, kui olime London Eye peal linna üle vaadanud ning läbi linna koduhosteli poole sammusime, sattusime kogemata peale punase vaiba üritusele. Minu esimene punane vaip ja ma ei olnudki selle peal!! Igatahes, saime teada, et tegemist on Kevin Spaceyle pühendatud gaalaga ja nägime sealsamas ära hunniku tuntud inglise näitlejaid (kes minu jaoks olid suuremas osas siiski ääretult tundmatud, kuid Maie teadis rääkida, et osad neist meist kahe meetri kaugusel seisvad tädid-onud olid Downton Abbey näitlejad. Noogutasin selle peale viisakalt ja mõtlesin endamisi, et see vist on mingi selline asi, mida mu ema suure huviga jälgib.
Käisime minu suurel pealekäimisel ja Maie vaiksel nõustumisel ära ka Imperial War Museumis, sest ma tahtsin lennukeid näha, ja Science Museumis, kus olid minu suureks rõõmuks samuti lennukid esindatud. Hästi palju aega kulus jalutamisele (3 päevaga sai maha käidud üle 60 km) ja šoppamisele (kusjuures sain endale oma üle 50 isendist koosnevasse kollektsiooni juurde 3 imelist kleiti), aga minu lemmikõhtu oli see, kui ühel õhtul Tower Bridge kõrval piknikku pidasime. Koogi ja odava veiniga, nagu meil tavaks. Ja ma suutsin peaaegu unustada, et olin pisut nukker, et M-ga üksteisest mööda olime rääkinud ja ta ei tulnudki minuga kokku saama, nagu varasemalt uskusin.
Mulle meeldib Inglismaa, tõesti kohe. Pean hetkel päris aktiivselt plaani mõni residentuuritsükkel seal teha - saaks teistmoodi meditsiinisüsteemi näha ja veidi vaheldust. Eks aeg näitab.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar