Aitab.

Viimased kuud olen elanud - või ei, õigem oleks vist öelda, et eksisteerinud enese neljaks tõmbamise rütmis. Kaks töökohta üheskoos teaduse tegemise ja korporatsiooniga on minust võtnud täpselt nii palju, et ma igal õhtul rampväsinult voodisse vajun, sageli seejuures samades riietes, millega terve päeva ringi olen nühkinud. Hommikused ärkamised pole minu jaoks iialgi olnud sedavõrd piinarikkad. Tahan kuskilt tagasi tõmmata, aga kust? Tahaks öösel magada ja leida aega blogimiseks. Tahaks üle pika aja kätte võtta mõne ilukirjandusliku teose või hilisõhtuni filmi vaadata. Mulle meeldiks üle kõige, et ma ei oleks kogu aeg nii väsinud, ja meeldiks, et ma ei peaks pidevalt muretsema kõikide veel tegemata kohustuste pärast. Ma soovin, et minu pihta ei pillutaks kogu aeg süüdistusi teemal, et ma pole ühte või teist teha jõudnud. Ma tahaks, et ma poleks selles punktis, kui iga kivi minu kapsaaeda ei viiks mind sellesse punkti, kus ma murdumise vältimiseks kiiresti põgenema pean, nagu see juhtus täna korporatsioonis. Jälle.
Ja ma tahaks, et mul oleks tahtejõudu jätta see postitus avaldamata. Kellelegi ei meeldi vingujad. Nii et pingutan oma suunurgad jälle kord üles ja näitan maailmale, et minuga on kõik täiesti korras.