Kui ma keskkoolis käisin, olin ma täiesti kindel, et minust saab tulevikus keegi, kes vaikselt teiste käske täidab ja kes mitte mingil juhul millegi suure ja tähtsa eest ei vastuta. Sest ma ju tundsin iseennast jube hästi - ma ei ole liider; ma olen 100% järgneja. Seega läksin õppima eriala, kus ma vastutan inimeste elude eest.
Arstiteaduskonna kuuendal kursusel kaalusin tõsiselt radioloogi eriala. Sest ma tundsin iseennast ju jube hästi - ma tahan piisavalt aega otsuste tegemiseks ja aega mõtlemiseks, kaalumiseks. Seega nõustusin eelmisel kuul kiirabisse tööle minema.
Ma ei ole veel otsustanud, kas olen masohhist või lihtsalt hull. Või ehk liiga nõudlik enda suhtes - ma ju PEAN nende enda jaoks ilmselt kõige keerulistemate valikutega hakkama saama.
Võib-olla on asi selles, et ma olen tahtnud ennast tõestada, sest minu ümber on alati olnud vähemalt üks inimene, kes on võtnud vaevaks mulle otse näkku öelda, et ma ei saa sellega hakkama. Kõige valusam oli seejuures olnud kuulda sõbrannalt mitmel puhul, et "sinu juurde ma küll haigena tulla ei tahaks."
Aga võib-olla olen lihtsalt kohati liialt järeleandlik - olen ju peaaegu kolmel korral teinud selle sammu ja peaaegu läinud tööle sinna punavalgete ravimeid tihkelt täis tuubitud autodega ringi kihutavate inimeste imedemaale. Õnnestunud katseks sai number kolm - ja sedagi ilmselt vaid põhjusel, et minu korduva kerge huvi ülesnäitamise peale mulle esimese asjana kohe paar valvet kirja pandi. Ma ei ole kindel, kas ma vastasel juhul mitte jälle alt poleks hüpanud. Sest olgem ausad - noore tohtri jaoks, kel praktikat veel napib, on see päris hirmus samm. Aga noh. Ma ju tundsin iseennast hästi ja teadsin, et selline kiiret mõtlemist ja tegutsemisvalmidust töö mulle ju ometi sobida ei saa. Nii et otsustasin vilkurite ja punaste traksipükste kasuks.
Tänaseks on mul selja taga kaks ööpäevast valvet ja ma pean tunnistama, et ma ei tunne iseennast üldse nii jube hästi. Olen avastanud, et mulle meeldivad situatsioonid, kus ma olen sunnitud kiiresti ja ilma kõrvaliste isikute või interneti abi kasutamata otsuseid langetama ja kasutama suuremat protsenti oma ajumahust kui igapäevases elus harjunud olen. Ja seda isegi hoolimata sellest, et näen neis punastes traksipükstes välja nagu teletups Po. Ja isegi kui vilkuritega kihutamine ajab mind kergelt iiveldama.
Aga see ei tule ilmselt üllatusena, et ma mõneti imelik olen.
Hea näide minu imelikkuse kõrgema pilotaaži kohta pärineb eelmisest nädalast, kui avastasin ühtäkki, et minu vana ja hea, 6 aastat vastu pidanud iPodi külge ühendatud kõrvaklapipaari üks isend enam heli mu kõrva edastada ei suutnud. Klapid polnud muidugi need iPodiga kaasa antavad jubedused, vaid hiljem suure raha eest ostetud nööbid, mis vähegi valjuma volüümi korral kohe ilmarahvale teada ei anna, et sul parasjagu One Directioni lugu mängima on pandud.
Niisiis läksin pärast tööd otsejoones Lõunakeskusesse ja ostsin uue iPodi. Sest no vana ei andnud ühte kõrva signaale.
Oma ääretust idiootsusest sain aru umbes siis, kui kodus uue vidina karpi avades järjekordsed jubedad kõrvaklapid avastasin. Ja seejärel poodi uute järele suundusin - nagu ma seda kohe tegema oleksin pidanud.
Isegi mu basiilik kasvab idiootlikult - ilmselgelt minu (arstitöövälise) aura mõju.
Sest noh... nii nagu basiilik välja peaks nägema (reklaampilt):
Aga ma armastan oma väärakat. Väga. Ja ta maitseb ka megalt.
Arstiteaduskonna kuuendal kursusel kaalusin tõsiselt radioloogi eriala. Sest ma tundsin iseennast ju jube hästi - ma tahan piisavalt aega otsuste tegemiseks ja aega mõtlemiseks, kaalumiseks. Seega nõustusin eelmisel kuul kiirabisse tööle minema.
Ma ei ole veel otsustanud, kas olen masohhist või lihtsalt hull. Või ehk liiga nõudlik enda suhtes - ma ju PEAN nende enda jaoks ilmselt kõige keerulistemate valikutega hakkama saama.
Võib-olla on asi selles, et ma olen tahtnud ennast tõestada, sest minu ümber on alati olnud vähemalt üks inimene, kes on võtnud vaevaks mulle otse näkku öelda, et ma ei saa sellega hakkama. Kõige valusam oli seejuures olnud kuulda sõbrannalt mitmel puhul, et "sinu juurde ma küll haigena tulla ei tahaks."
Aga võib-olla olen lihtsalt kohati liialt järeleandlik - olen ju peaaegu kolmel korral teinud selle sammu ja peaaegu läinud tööle sinna punavalgete ravimeid tihkelt täis tuubitud autodega ringi kihutavate inimeste imedemaale. Õnnestunud katseks sai number kolm - ja sedagi ilmselt vaid põhjusel, et minu korduva kerge huvi ülesnäitamise peale mulle esimese asjana kohe paar valvet kirja pandi. Ma ei ole kindel, kas ma vastasel juhul mitte jälle alt poleks hüpanud. Sest olgem ausad - noore tohtri jaoks, kel praktikat veel napib, on see päris hirmus samm. Aga noh. Ma ju tundsin iseennast hästi ja teadsin, et selline kiiret mõtlemist ja tegutsemisvalmidust töö mulle ju ometi sobida ei saa. Nii et otsustasin vilkurite ja punaste traksipükste kasuks.
Tänaseks on mul selja taga kaks ööpäevast valvet ja ma pean tunnistama, et ma ei tunne iseennast üldse nii jube hästi. Olen avastanud, et mulle meeldivad situatsioonid, kus ma olen sunnitud kiiresti ja ilma kõrvaliste isikute või interneti abi kasutamata otsuseid langetama ja kasutama suuremat protsenti oma ajumahust kui igapäevases elus harjunud olen. Ja seda isegi hoolimata sellest, et näen neis punastes traksipükstes välja nagu teletups Po. Ja isegi kui vilkuritega kihutamine ajab mind kergelt iiveldama.
Aga see ei tule ilmselt üllatusena, et ma mõneti imelik olen.
Hea näide minu imelikkuse kõrgema pilotaaži kohta pärineb eelmisest nädalast, kui avastasin ühtäkki, et minu vana ja hea, 6 aastat vastu pidanud iPodi külge ühendatud kõrvaklapipaari üks isend enam heli mu kõrva edastada ei suutnud. Klapid polnud muidugi need iPodiga kaasa antavad jubedused, vaid hiljem suure raha eest ostetud nööbid, mis vähegi valjuma volüümi korral kohe ilmarahvale teada ei anna, et sul parasjagu One Directioni lugu mängima on pandud.
Niisiis läksin pärast tööd otsejoones Lõunakeskusesse ja ostsin uue iPodi. Sest no vana ei andnud ühte kõrva signaale.
Oma ääretust idiootsusest sain aru umbes siis, kui kodus uue vidina karpi avades järjekordsed jubedad kõrvaklapid avastasin. Ja seejärel poodi uute järele suundusin - nagu ma seda kohe tegema oleksin pidanud.
Isegi mu basiilik kasvab idiootlikult - ilmselgelt minu (arstitöövälise) aura mõju.
Sest noh... nii nagu basiilik välja peaks nägema (reklaampilt):
Ja siis minu väärakas:
Aga ma armastan oma väärakat. Väga. Ja ta maitseb ka megalt.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar