Tänavune folk oli minu jaoks veidi kiirem ja ühtlasi ka nukram kui eelnevad neli. Viimasel hetkel sain kuulda, et Mia siiski oma tervisele rohkem tähelepanu soovib pöörata ja sel aastal ürituse vahele kavatseb jätta - ütlen etterutates ära, et tegelikult sai ta (nagu ma ise ka arvasin, tegemist oli ju siiski viirushaigusega, daa) üsna kiiresti terveks ja käis reedel juba töölgi.
Kuna olin teate saamise hetkel juba otsapidi Riias, siis polnud mul ka erilist võimalust kedagi teda asendama leida, nii et seekord müütasingi pille üksinda. Tegeliklt olid omanikud tõsiselt abivalmid, kuid see ei ole ju ometi päris seesama. Kuidas sa ütled bossile, et su arust oli tollel eelmisel kliendil ülimalt kobe tagumine pool. Või noh, saate aru küll, mida mõtlen :D
Ehkki üksinda folgil veidi nüri töötada oli, olen ma siiski õnnelik, et (erinevalt minust) vähemalt sõbranna psüühika traumatiseerimata jäi. Ehk siis meile määratud plats oli kümnekonna meetri kaugusel emt telgist, kus - kohalviibinud ehk mäletavad - iga jumala päev non-stop ühte teatud laulu lasti. Esimesel kuulmisel olin sellest üsna vaimustuses. Järgnevad 100 korda ümisesin lugu ise kaasa (kulus mulle pähe esimese 10 korraga) ja pidasin plaani, kuidas nimet lugu koju jõudes oma iPodi peale saada. Vaid viimased 10'000. korda sama laulu kuulates mõtlesin samal ajal kergelt hulluks minnes, mis aparaati seal nende telgis trummiga lömastades kõige suuremat kahju põhjustada. Ja kui ma siis viimasel päeval samme folgiala poole seades juba preventiivselt närvirakkude massimõrva üle kurvastasin, pidin suurest õnnest õhku kargama, kui avastasin, et emt oma telgi kokku oli pakkinud. Lõpuks!!!! Meie kõrval asunud telgi töötajad, kelle kõrvad ilmselt juba umbes samal moel virtsavett eritasid, polnud laulu puudumisega ilmselt veel väga harjunud, kuna keegi youtube'st sama loo üles otsis ja siis seda oma mobiilist laskis.
Pühapäev oli juba tavapäraselt lühem ja nii jooksingi ma juba kell 5 bussile, et siis Tallinnas ühe Riias kohatud ajakirjandust tudeeriva hollandlasega põkkuda. Pakkisin ennast kiiruga Mia hilpudesse ja ehteisse - Riias oli keegi minult pärinud, et kas ma olen goth, et pidevalt mustas käin, seega tahtsin kindla peale selga panna Mia roosidega kõrvarõngaid ja heleroosat õlapaeltega pitskleiti (võite uskuda, et see läks tüübile täitsa korralikult peale!).
Ma ütlen ausalt, et pole üsna tükk aega (aasta?) kellegiga sellisel moel väljas käinud ja seepärast olin ikka parajalt õhinas. Ja tegelikult oli ka põhjust, sest õhtu oli tõepoolest väga tore ja ehkki suutsin paaril korral vanalinnas päris korralikult ära eksida, leidsin suuremate probleemideta üles vaateplatvormid ja sain oma egole nii mitu korda pai, et ma suurest uhkusest ja rõõmust lõhki pidin minema. Ja kui ma Hollandlasele selgitasin, et olen pahanduste jaoks liiga korralik tüdruk, siis ütles ta vaid, et saab minust aru, ja kui mul selles imeõhukeses kleidis juba väga külm hakkas, võttis ta mind lihtsalt kaissu ja ma tahtsin ennast väga kõvasti näpistada, et olla kindel, et see kõik päriselt ka nii on. Järgmisel hommikul hüvasti jättes sain veel lubaduse, et ta esimesel võimalusel tagasi tuleb, aga kui nüüd aus olla, siis võib-olla oleks parem, kui seda ei juhtuks. Üks kord elus olen ometi mina see realistlikum pool ja mitte ülemõtlejast pilvedeshõljuja. Sest nii tundub lihtsalt õigem. Ja oluliselt lihtsam.
Kuna olin teate saamise hetkel juba otsapidi Riias, siis polnud mul ka erilist võimalust kedagi teda asendama leida, nii et seekord müütasingi pille üksinda. Tegeliklt olid omanikud tõsiselt abivalmid, kuid see ei ole ju ometi päris seesama. Kuidas sa ütled bossile, et su arust oli tollel eelmisel kliendil ülimalt kobe tagumine pool. Või noh, saate aru küll, mida mõtlen :D
Ehkki üksinda folgil veidi nüri töötada oli, olen ma siiski õnnelik, et (erinevalt minust) vähemalt sõbranna psüühika traumatiseerimata jäi. Ehk siis meile määratud plats oli kümnekonna meetri kaugusel emt telgist, kus - kohalviibinud ehk mäletavad - iga jumala päev non-stop ühte teatud laulu lasti. Esimesel kuulmisel olin sellest üsna vaimustuses. Järgnevad 100 korda ümisesin lugu ise kaasa (kulus mulle pähe esimese 10 korraga) ja pidasin plaani, kuidas nimet lugu koju jõudes oma iPodi peale saada. Vaid viimased 10'000. korda sama laulu kuulates mõtlesin samal ajal kergelt hulluks minnes, mis aparaati seal nende telgis trummiga lömastades kõige suuremat kahju põhjustada. Ja kui ma siis viimasel päeval samme folgiala poole seades juba preventiivselt närvirakkude massimõrva üle kurvastasin, pidin suurest õnnest õhku kargama, kui avastasin, et emt oma telgi kokku oli pakkinud. Lõpuks!!!! Meie kõrval asunud telgi töötajad, kelle kõrvad ilmselt juba umbes samal moel virtsavett eritasid, polnud laulu puudumisega ilmselt veel väga harjunud, kuna keegi youtube'st sama loo üles otsis ja siis seda oma mobiilist laskis.
Pühapäev oli juba tavapäraselt lühem ja nii jooksingi ma juba kell 5 bussile, et siis Tallinnas ühe Riias kohatud ajakirjandust tudeeriva hollandlasega põkkuda. Pakkisin ennast kiiruga Mia hilpudesse ja ehteisse - Riias oli keegi minult pärinud, et kas ma olen goth, et pidevalt mustas käin, seega tahtsin kindla peale selga panna Mia roosidega kõrvarõngaid ja heleroosat õlapaeltega pitskleiti (võite uskuda, et see läks tüübile täitsa korralikult peale!).
Ma ütlen ausalt, et pole üsna tükk aega (aasta?) kellegiga sellisel moel väljas käinud ja seepärast olin ikka parajalt õhinas. Ja tegelikult oli ka põhjust, sest õhtu oli tõepoolest väga tore ja ehkki suutsin paaril korral vanalinnas päris korralikult ära eksida, leidsin suuremate probleemideta üles vaateplatvormid ja sain oma egole nii mitu korda pai, et ma suurest uhkusest ja rõõmust lõhki pidin minema. Ja kui ma Hollandlasele selgitasin, et olen pahanduste jaoks liiga korralik tüdruk, siis ütles ta vaid, et saab minust aru, ja kui mul selles imeõhukeses kleidis juba väga külm hakkas, võttis ta mind lihtsalt kaissu ja ma tahtsin ennast väga kõvasti näpistada, et olla kindel, et see kõik päriselt ka nii on. Järgmisel hommikul hüvasti jättes sain veel lubaduse, et ta esimesel võimalusel tagasi tuleb, aga kui nüüd aus olla, siis võib-olla oleks parem, kui seda ei juhtuks. Üks kord elus olen ometi mina see realistlikum pool ja mitte ülemõtlejast pilvedeshõljuja. Sest nii tundub lihtsalt õigem. Ja oluliselt lihtsam.
Ööbisin folgil taas oma sugulaste majas - ja SEE siin on nende endiselt segane kiisu, kes mind sõna otseses mõttes stalkis ja samas isegi sõrmeotsaga ennast puutuda ei lasknud. Veider, veider kõuts.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar