Niisiis, vahetult enne kooliaasta lõppu tuli mul Maiega idee, et võiks suvel meelte jahutamiseks kerge tripi ette võtta. Esialgne plaan autoga Palangale sõita keeras meie liigtihedast graafikust tingitud ajanappuse ja bensiini hinna tõttu mõtteks minna bussiga paariks päevaks hoopis lõunanaabri pealinna avastama.
Olgem ausad - midagi ääretult võimast ma sellest reisist ei oodanud. Olen paaril korral Riias käinud ja ainsad mälupildid, mis mul neist reisidest on jäänud, hõlmavad rohelist tähekesi pea kohal hoidvat tädi ja rohkelt munakive. Ja otse loomulikult reklaamplakateid naljakate nimedega nagu Keiras Knightleys ja Johnnys Depps.
Kui me siis esmaspäeval bussijaamas maandusime - ja eriti pärast kohaliku tualeti külastamist (vabandage, aga öäkk. Võiks arvata, et pealinna bussijaamas peetakse veidi rohkem puhtust) - olingi juba veendunud, et kogu reis on kergelt nagu hukule määratud - seda enam, et meie tänavuse uskumatult kauni suve jätkuks oli just meie reisi esimese päeva ilm kokku võetav mõistega 'masendav' - vihm, meeletu tuul ja jahe temperatuur pole just minu ettekujutus linna avastamiseks sobilikust ilmast. Muidugi mõista üritasime sellest koledusest hoolimata rõõmsat meelt hoida ja läksime jalutama - või noh, pigem küll shoppama, kuna ilm tõesti kriitikat ei kannatanud ja pooletunnine kohalike kartulivahvlite (soovitan - palju paremad kui Eestis!) mugimine lähedalasuvas pargis meid hosteli suunas tagasi tüürima sundis. Ja et mitte lihtsalt niisama passida, hakkasime lihtsalt filmi vaatama. Ei kõla just väga tõotava reisi algusena, mis?
Kui me siis seal nagu pisut kurvana filmi vaatasime (ja veel kartulivahvleid põske sisse ajasime - need on tõesti superhead), astus tuppa keegi habetunud tüüp - kes hiljem iirlaseks Shane's ostutus - ja kutsus meid koos tema ja ühe Uus-Meremaalt pärit tüübiga (mis värk neil selle yea-yea-yea-yea.....-yea'ga on? Jõle tüütu) välja pubisse. Shane oli sõna otseses mõttes meie reisi päästeingliks, sest just täpselt sellest hetkest võttis reis hoopis teise pöörde ja isegi mitte mu lemmikõlle puudumine kogu linnast (Guinnessil pidi vist mingi streik olema) või endiselt jubedavõitu ilm ei lugenud.
Et pubiskäimine üsna kiire otsa leidis, läksime hostelisse - kust leidsime eest üsna kirju õlut lürpivate rahvaste kompoti, kellega üsna ruttu ühise keele suutsime leida ja siis terve öö (Maie pidi unepuuduse tõttu juba enne 2 magama minema, aga ma panin 4ni välja) kõigest ja kõigist rääkisime. Hilisematel öötundidel, mil alles oli jäänud veel vaid minust ja 4 noormehest koosnev seltskond, läks jutt ka Eestile ja pean tunnistama, et sain kohati päris korralikult häbi tunda, kui nad Eesti ajalugu ja keerulisi suhteid naaberriikidega (või noh, peamiselt selle ühega) lahkama hakkasid ja mina vaid kõrval juurde noogutada oskasin. Tavaline probleem, kui satun ühte seltskonda ajaloohulludega. Ja ühe Eestist vaimustunud sakslasega, kes isegi päris korraliku hääldusega eestikeelseid lauseid kuuldavale suutis manada. Vot see oli nunnu.
Kuna me tegelikult ka ikka linna soovisime näha, läksime teisipäeval minu nõudmisel (ja Maie nõusolekul) meditsiiniteemalisse muuseumisse - ja no kuhu siis veel? Näitus oli igatahes väga tasemel, ilmselt eriti just meie jaoks, kes me iga väljatoodud instrumendi kasutusala teadsime. Hoolimata taevast langevast seenevihmast ja üsna tugevast tuulest, mis mu nõmedalt tundliku vasaku silma rohkelt vett välja pani ajama ja silmavärvi lootusetult sassi keeras, jalutasime päris pikalt ka vanalinnas ja uudistasime ka kohalikku H&M kauplust. Ja õhtul läksime otse loomulikult tagasi hosteli puhketuppa, et samal päeval saabunud kanada juristidega maha pidada terve seeria lauajalkamatše ja osaleda pubcrawl'il, kuhu ma eelmisel õhtul ühe inglasest õpetaja survel ennast registreerinud olin. Alustasime pubide külastamist 11 ajal ja päris suure seltskonnaga - kokku oli oma 30-40 nägu (nõrgem sugupool seejuures tugevas vähemuses). Viimases kohas, kuhu jõudsime, lauldi karaoket - ja otse loomulikult registreeris üks portugaallane, kuuldes, et mulle laulda meeldib, mind esinema. Fun. Ja üldse võib öelda, et ma pole ikka väga pikka aega saanud sellise meeletu tähelepanu osaliseks nagu tol ööl Riia vanalinnas, mil kõik noormehed üksteise võidu mulle komplimente pildusid ja tantsule kutsusid. Ja õhtu tipphetkel avastasin end flirtimast nelja (!!) inimesega ühekorraga (sh Pique'ga äravahetamiseni sarnase portugaallasega, keda terve õhtu siis kuulsa jalgpalluri nimega sai hüütud). Jah, ma tean. Paha Sandra. Aga tõesti, mis vahet seal enam on.
Viimane päev oli natukene kurb. Käisime ära ühes kõrges tornis (mingi teaduste maja, vaadake altpoolt pilti) ja vaatasime Riiat kõrgelt - see on ikka tõesti suur linn! Olin tol päeval paremate puudumisel jalga toppinud uhiuued punased papud, mistõttu ma otse loomulikult mõne tunni pärast tundsin, kuidas kandadel villid tekivad, lõhkevad ja siis meeletult valu põhjustavad - nii et pärast järjekordset einestamist koduses Riia pargis läksime tagasi hostelisse ja lõime aega surnuks oma uute välismaalastest tuttavatega, kellest mõnega me võisime või ei võinud lähemalt tuttavaks saada.
Aga sellest juba hiljem. Võib-olla.
Et mu käed suurest kirjutamisest juba kergelt väsinud on, siis ei hakka sedakorda ilusat kokkuvõtet tegema, vaid lajatan niisama, et vaadake parem pilte.
Olgem ausad - midagi ääretult võimast ma sellest reisist ei oodanud. Olen paaril korral Riias käinud ja ainsad mälupildid, mis mul neist reisidest on jäänud, hõlmavad rohelist tähekesi pea kohal hoidvat tädi ja rohkelt munakive. Ja otse loomulikult reklaamplakateid naljakate nimedega nagu Keiras Knightleys ja Johnnys Depps.
Kui me siis esmaspäeval bussijaamas maandusime - ja eriti pärast kohaliku tualeti külastamist (vabandage, aga öäkk. Võiks arvata, et pealinna bussijaamas peetakse veidi rohkem puhtust) - olingi juba veendunud, et kogu reis on kergelt nagu hukule määratud - seda enam, et meie tänavuse uskumatult kauni suve jätkuks oli just meie reisi esimese päeva ilm kokku võetav mõistega 'masendav' - vihm, meeletu tuul ja jahe temperatuur pole just minu ettekujutus linna avastamiseks sobilikust ilmast. Muidugi mõista üritasime sellest koledusest hoolimata rõõmsat meelt hoida ja läksime jalutama - või noh, pigem küll shoppama, kuna ilm tõesti kriitikat ei kannatanud ja pooletunnine kohalike kartulivahvlite (soovitan - palju paremad kui Eestis!) mugimine lähedalasuvas pargis meid hosteli suunas tagasi tüürima sundis. Ja et mitte lihtsalt niisama passida, hakkasime lihtsalt filmi vaatama. Ei kõla just väga tõotava reisi algusena, mis?
Kui me siis seal nagu pisut kurvana filmi vaatasime (ja veel kartulivahvleid põske sisse ajasime - need on tõesti superhead), astus tuppa keegi habetunud tüüp - kes hiljem iirlaseks Shane's ostutus - ja kutsus meid koos tema ja ühe Uus-Meremaalt pärit tüübiga (mis värk neil selle yea-yea-yea-yea.....-yea'ga on? Jõle tüütu) välja pubisse. Shane oli sõna otseses mõttes meie reisi päästeingliks, sest just täpselt sellest hetkest võttis reis hoopis teise pöörde ja isegi mitte mu lemmikõlle puudumine kogu linnast (Guinnessil pidi vist mingi streik olema) või endiselt jubedavõitu ilm ei lugenud.
Et pubiskäimine üsna kiire otsa leidis, läksime hostelisse - kust leidsime eest üsna kirju õlut lürpivate rahvaste kompoti, kellega üsna ruttu ühise keele suutsime leida ja siis terve öö (Maie pidi unepuuduse tõttu juba enne 2 magama minema, aga ma panin 4ni välja) kõigest ja kõigist rääkisime. Hilisematel öötundidel, mil alles oli jäänud veel vaid minust ja 4 noormehest koosnev seltskond, läks jutt ka Eestile ja pean tunnistama, et sain kohati päris korralikult häbi tunda, kui nad Eesti ajalugu ja keerulisi suhteid naaberriikidega (või noh, peamiselt selle ühega) lahkama hakkasid ja mina vaid kõrval juurde noogutada oskasin. Tavaline probleem, kui satun ühte seltskonda ajaloohulludega. Ja ühe Eestist vaimustunud sakslasega, kes isegi päris korraliku hääldusega eestikeelseid lauseid kuuldavale suutis manada. Vot see oli nunnu.
Kuna me tegelikult ka ikka linna soovisime näha, läksime teisipäeval minu nõudmisel (ja Maie nõusolekul) meditsiiniteemalisse muuseumisse - ja no kuhu siis veel? Näitus oli igatahes väga tasemel, ilmselt eriti just meie jaoks, kes me iga väljatoodud instrumendi kasutusala teadsime. Hoolimata taevast langevast seenevihmast ja üsna tugevast tuulest, mis mu nõmedalt tundliku vasaku silma rohkelt vett välja pani ajama ja silmavärvi lootusetult sassi keeras, jalutasime päris pikalt ka vanalinnas ja uudistasime ka kohalikku H&M kauplust. Ja õhtul läksime otse loomulikult tagasi hosteli puhketuppa, et samal päeval saabunud kanada juristidega maha pidada terve seeria lauajalkamatše ja osaleda pubcrawl'il, kuhu ma eelmisel õhtul ühe inglasest õpetaja survel ennast registreerinud olin. Alustasime pubide külastamist 11 ajal ja päris suure seltskonnaga - kokku oli oma 30-40 nägu (nõrgem sugupool seejuures tugevas vähemuses). Viimases kohas, kuhu jõudsime, lauldi karaoket - ja otse loomulikult registreeris üks portugaallane, kuuldes, et mulle laulda meeldib, mind esinema. Fun. Ja üldse võib öelda, et ma pole ikka väga pikka aega saanud sellise meeletu tähelepanu osaliseks nagu tol ööl Riia vanalinnas, mil kõik noormehed üksteise võidu mulle komplimente pildusid ja tantsule kutsusid. Ja õhtu tipphetkel avastasin end flirtimast nelja (!!) inimesega ühekorraga (sh Pique'ga äravahetamiseni sarnase portugaallasega, keda terve õhtu siis kuulsa jalgpalluri nimega sai hüütud). Jah, ma tean. Paha Sandra. Aga tõesti, mis vahet seal enam on.
Viimane päev oli natukene kurb. Käisime ära ühes kõrges tornis (mingi teaduste maja, vaadake altpoolt pilti) ja vaatasime Riiat kõrgelt - see on ikka tõesti suur linn! Olin tol päeval paremate puudumisel jalga toppinud uhiuued punased papud, mistõttu ma otse loomulikult mõne tunni pärast tundsin, kuidas kandadel villid tekivad, lõhkevad ja siis meeletult valu põhjustavad - nii et pärast järjekordset einestamist koduses Riia pargis läksime tagasi hostelisse ja lõime aega surnuks oma uute välismaalastest tuttavatega, kellest mõnega me võisime või ei võinud lähemalt tuttavaks saada.
Aga sellest juba hiljem. Võib-olla.
Et mu käed suurest kirjutamisest juba kergelt väsinud on, siis ei hakka sedakorda ilusat kokkuvõtet tegema, vaid lajatan niisama, et vaadake parem pilte.
Meie põhiline söömiskoht. Maie demonstreerib siin, millised rebelid me ikka oleme (rahustuseks võimalikele mammadele, kes seda siin lugeda võivad - tegelikult avalikku joomist siiski ei toimunud)
Tõend, et me ikka linnas ka käisime. Pildil näete täiega ilusat torni, mille funktsiooni me uurima siiski ei vaevunud. Ütleme, et see on Rapuntseli torn. Jeah, türdukul oli peale ebaloomulikult pikkade juuste raudselt ka digitus pedis accessorius (aka kuues varvas. Me Maiega üritasime leida antud hälbele ladinakeelset nimetust ja see tundus loogiline)
Riia on tegelikult üsna Tallinna sarnane. Ainult et mitte päris nii ilus.
Siin näete neid kanada juristide (sinine tiim) ja mind koos Eesti-fännist sakslasega (punane tiim).
Vaade Riiale
See torn, kuhu me ronisime. Või noh, ronimine toimus vaid 2 korruse ulatuses, ülejäänud töö tegi meie eest lift.
Tegin teistele torni külastavatele inimestele Marilyn Monroed ehk nii mõnigi silmapaar nägi ära mu sinised pitspüksikud.
Mõtleb vistiti elu, universumi ja kõige mõtte üle (ilmselgelt pole keegi talle veel öelnud, et see on 42)
See mees viis oma lapse paadiga sõitma. Ülimalt armas vaatepilt :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar