Kaks päeva eksamini/maailmalõpuni ja ma ei suuda ära otsustada, kas oleks targem nagu segane kogu seda materjali kuskile mulle tundmatusse kohta ajus ära mahutada (ma pole kindel, et selleks piisavalt ruumi enam on...) või võtta vabalt ja nautida neid viimaseid päevi enne kõige lõppu. Ja ehkki viimane variant kõlab niivõrd palju paremini, ei saa ma olla kindel, et enne väljakuulutatud globaalset maailmalõppu ei jõua kätte mu personaalne häbi kätte suremine, kui professori väga tarkadesse silmadesse vaadates ennast nagu viimane idioot tunnen, sest ei oska nimetada kõiki neid juhteteid, mis kuskilt tuumadest või formatsioonidest või jumal-teab-kust jumal-teab-kuhu suunduvad. Irooniline, et mu aju ei suuda salvestada iseenda kohta käivaid fakte. Võiks ju nagu.
Positiivne on vaid see, et lõpuks ometi saan ma kraniaalnärvidest aru - mäletan, kuidas esimesel kursusel sama teema kontrolltööl esimesel sooritusel haledalt läbi kukkusin ja eksamil ihaldatud 'A' asemel kõigest niru 'C' kukkus, sest peatüki 'kraniaalnärvid' all mu ajus kõigest üks suur punane küsimärk laiutas.
Aga tegelikult olen ma võrreldes hetkeseisuga ebaproportsionaalselt rahulik. Ja kui väga ära hakkab kiskuma, siis mõtlen parematele asjadele. Sest neid on hetkel ka päris ohtralt...
Positiivne on vaid see, et lõpuks ometi saan ma kraniaalnärvidest aru - mäletan, kuidas esimesel kursusel sama teema kontrolltööl esimesel sooritusel haledalt läbi kukkusin ja eksamil ihaldatud 'A' asemel kõigest niru 'C' kukkus, sest peatüki 'kraniaalnärvid' all mu ajus kõigest üks suur punane küsimärk laiutas.
Aga tegelikult olen ma võrreldes hetkeseisuga ebaproportsionaalselt rahulik. Ja kui väga ära hakkab kiskuma, siis mõtlen parematele asjadele. Sest neid on hetkel ka päris ohtralt...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar