Oo kopsud, te ei meeldi mulle.

Issssand lööge mind või maha, aga ma enam ei taha lugeda, kuidas 16% suitsetajatest saab 75. eluaastaks kopsuvähi ja muude sääraste rõõmustavate faktide kohta, mida meile iga jumala aasta raugematu hooga serveeritakse. Ma tean. Ma tean. Ma tean. Ja ma vannun oma lemmikneerukivi (või miks ka mitte hulluks minna - oma Harry Potteri raamatute kollektsiooni) nimel, et olen vähemalt sada korda seda faktipuru erinevaid taktikaid kasutades (ähvardamisest palumiseni ning sealt altkäemaksu pakkumiseni välja) oma järjekindlalt tossava isa ette loopinud, aga ta raiub kõigutamatult, kuidas ta viimases kontrollis oma puhaste kopsude eest kiita sai. Jah, täiesti naljata, mõlemad mu vanemad on kuulnud komplimente oma imeilusate siseelundite kohta...

Pulmo, kus me 9999+ ndat korda neist asjadest räägime (okei, sedakorda küll märksa, märksa, märksa sügavamalt) ei ole absoluutselt mitte minu teetass, ja et see meie suureks rõõmuks veel nõnda ülevoolavalt laiahaardeliseks ja ülidetailseks on aetud, siis praegu on täpselt säärane tunne, et miks? MIKS??? ma seda nii täpselt teadma pean?

KOK-õppematerjalide-kujulisele katastroofile (loe: 6 slaidi x 40 lk tihkelt infot), mis mind täna koolist saabudes nii sadistlikul moel tervitas, eelnes mitte-just-kõige-kordaläinum päev, kuna tuberkuloosi-praktikumis oli tükk tegu, et silmi kuidagiviisigi lahti hoida ning iga kord, kui õppejõud (kes siiski päriselt ka huvitavat kuulamisainet pakkus) minu poole juhtus vaatama, üritasin kogu hingest hoiduda silmi pilgutamast 10x per sekund (sest nood nõmedad omatahtsi kinni kippusid vajuma ja ma siis nad kiiresti lahti jälle ajasin). Ei tulnud väga vist välja. Piinlik oli. Hädast aitas välja püsti seismine (jumal tänatud, et ruumis vähem toole kui inimesi oli), mida küll väga kaua praktiseerida ei saanud, sest järgmisel hetkel topiti meie ninad seakärssa meenutavaisse maskidesse ning suundusime haigete manu. [KOK=krooniline obstruktiivne kopsuhaigus -- kui kellelegi peaks korda minema]

Teine suurem tänase päeva downfall toimus üritusel nimega 'hispaania keele arvestus', mille kirjalikus osas ma oma arust vingelt ässata sain, kuid siis kuulamisel täiega pange panin. Täiesti arusaamatu, kuidas ma kuulamisharjutustel alati peaga vastu seina suudan joosta. Mis kuradi anomaaliat mu muidu nõnda tubli ja tegija hallaine üldse evib? Peaks tõsiselt ka endale ühe korraliku aju MRT sebima - kes teab, äkki istub mõni rumalas nooruses ninna topitud hernes Wernicke piirkonnas kinni? Seletaks nii mõndagi.

*kel minu huumorisoonega erilisi tutvusi (veel) pole, võivad eksikombel arvata, et ma olen eriti pessimistlik tulevane tohter ja lisaks veel totaalselt väärarusaamades kinni. Ei ole. Mulle meeldib lihtsalt vahel ülelöögiga sarkasmi praktiseerida. Ja pulmol pole tegelikult häda midagi. Nagu öeldud, on tegemist lihtsalt mitte väga minu maitse järgi alaga.

**Kallid kopsud, ärge palun liialt mu peale solvuge! Te küll ei meeldi mulle, aga tõele näkku vaadates pole see ju Teie süü, et Teiega seotud haigused sellised eriti rõvedad ja minu pead püreestavad on. Oleme ikka sõbrad edasi. Ma ei tahaks eriti ilma Teieta elada.

Day 04 - a habit you wish you didn't have

Ma arvan, et üsna tore oleks, kui ma suudaksin lõpetada õppimise ajal muusika kuulamise, uudiste vaatamise, sõpradega chattimise ja kogu selle muu krempli, mis mul keskenduda ei luba. Vist oleks kasulik või nii...

Day 04 - a photo of the last place you went on holiday

Minu viimane puhkus pärineb oktoobrikuust ning toimus maal, kus inimesed joovad überhead õlut ning räägivad hingematvalt / põlvinõrgestavalt / idioodi kombel ammulisui vahtima panevalt / pead segiajavalt / tibutagi tekitavalt / -lisa endale meelepärane sobiv kirjeldava loomuga liialdus-lt kauni aktsendiga. Ma arvan, et lisakommentaare pole vaja.