Ma pole ennast iialgi teab mis suureks patrioodiks pidanud (noh et vaadake kas või seda minu ebakindlust Eestisse jäämise suhtes, kui õpingutega ühele poole saan... [kui saan]), aga hommikul tuli küll väike õnnepisara vaim silma, kui oma igahommikust mailboxi maandunud posti revideerides TripAdvisori mulle saadetud uudiskirjale sattusin, milles soovitatud 15 reisisihtkoha esimesel kohal troonis meie oma armas väike Tallinn. Kuigi vaimustust tõmbas väheke maha Riia teine koht ja Vilniuse positsioneerimine kuskile tahapoole, on see ju ikkagi päris tore, et säärane ülemaailmne tegija reisisait meiesuunalist turismindust edendada püüab. Kui kedagi antud nimekiri täpsemalt huvitama peaks, siis klikkige aga SIIN ja pääsete ka ise uudistama.
Short term goals for this month and why
Siin pikka juttu ei ole - õppida, õppida, õppida... võiks ju vahelduse mõttes jälle stipendiumile kandideerida (eelmise aasta feil diagnostika alustes tõmbas sellele roosale unistusele käesolevaks semestriks joone peale... tahaks siinkohal veel kord siunata neid idioote, kes hindamiskriteeriumid otse kättesaamatusse kõrgusesse upitasid ja A piiri 96%le viskasid. AITÄH!!!!). Ja kui õppimisest aega üle jääb, siis tahaks veel mõne raamatu läbi lugeda, paar pooleliolevat kleidikest ära lõpetada ja muidu tubli olla. Kui aega jääb.
A picture that makes you laugh
See siin kuulub taas kord kategooriasse 'Sandra demonstreerib selgrootust'. Loodus on mind juba kord õnnistanud umbes-täpselt sama hullude sõbrannadega kui ma ise seda olema juhtun ja seetõttu istub mu arvutis lademetes pilte, mis mu suunurkadesse nähtamatud õngekonksud haagivad ja siis viimaseid hirmsamal moel ülespoole upitavad. Olgugi, et pinnapealsust ja edevust genereeriv aju osa samal ajal sisistab, et nii sul need kuradi kortsud tulevadki..
Igatahes, kõige hullemast ma teid siiski säästan, sest kui Maria mu tegeliku valiku siit avastaks (ja selles ma ei kahtle), siis peaksin endale esiteks turvamehe palkama ja seejärel kuskile kaugele pakku põgenema. Ja isegi siis saaks minust tõenäoliselt mingil moel tema käe läbi märg plekk. Kui sedagi.
Short term goals for this month and why
Siin pikka juttu ei ole - õppida, õppida, õppida... võiks ju vahelduse mõttes jälle stipendiumile kandideerida (eelmise aasta feil diagnostika alustes tõmbas sellele roosale unistusele käesolevaks semestriks joone peale... tahaks siinkohal veel kord siunata neid idioote, kes hindamiskriteeriumid otse kättesaamatusse kõrgusesse upitasid ja A piiri 96%le viskasid. AITÄH!!!!). Ja kui õppimisest aega üle jääb, siis tahaks veel mõne raamatu läbi lugeda, paar pooleliolevat kleidikest ära lõpetada ja muidu tubli olla. Kui aega jääb.
A picture that makes you laugh
See siin kuulub taas kord kategooriasse 'Sandra demonstreerib selgrootust'. Loodus on mind juba kord õnnistanud umbes-täpselt sama hullude sõbrannadega kui ma ise seda olema juhtun ja seetõttu istub mu arvutis lademetes pilte, mis mu suunurkadesse nähtamatud õngekonksud haagivad ja siis viimaseid hirmsamal moel ülespoole upitavad. Olgugi, et pinnapealsust ja edevust genereeriv aju osa samal ajal sisistab, et nii sul need kuradi kortsud tulevadki..
Aga need pildid ajavad ka mind naerma, nii et väga võssa see ülesanne ei saanudki...
Ja nüüd jätan naljad ja siirdun tagasi haigusloo juurde, sest kes see teine ikka selle valmis teeb (või kui keegi äkki väga soovib, siis ma oleksin hääääästi tänulik!)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar