Ma arvan, et kui ma juba ükskord mõistust koju ei aja, pole varsti enam midagi, mida kokku kleepida. Lööge mulle telliskiviga vastu nägu ja see pole ka nõnda valus kui mõned hoolikalt valitud sõnad, mida hiljuti säärase hoolega minu hinge ja ego pihta tulistati. Ja ma tean, et see nädal vegeteerin oma löödud egoga vaikselt oma voodis, kaisus vaniljemaitseline jäätis; mõtlen, kui nõme ikka elu on; ja ei tahagi midagi mõistlikku teha - mis siis sellest, et vaikne hääl peas lakkamatult kisendab, mäherdune totaalne idioot ma olen.
Eile sai Dorisega aga pingeid maandatud ja vabade radikaalide armeele korralik (vastu)rünnak korraldatud. Ja ehkki temal käib stress raudselt suurema kaarega ja kõvema matsuga pea kohal kokku kui minul (noh et 3.kursus - õudusjudinad), osutus meie väike privaatpidu ka minu jaoks täiesti asendamatuks pärast seda jama, millesse mul jälle kord sattuda õnnestus. Mis siis sellest, et unetunde sai enne tänast varahommikust kooli ruttamist nii 3 ringis ja hommikune olemine oli selline vähe rabe nagu pärast hoolikat rummikoola hävitamist ikka juhtuda võib.
Ja kui täna koju jõudsin, keerasin esimese asjana magama, mistõttu:
1. on mu päevarütm ilusti sassis ja öö tuleb tõenäoliselt unetu
2. homseks seminariks puudub igasugune ettevalmistus (ja ilmselgelt tundub blogimine õppimise asemel märksa arukam tegevus...)
Või noh, tegelikult võiks ikka nüüd oma kipitavat kurku ja pastoosset (millegipärast tundus väga õige väljend) tunnet ignoreerida ning õppima hakata. Et siis luupus (ma ei tea tõesti, milleks ma üldse vaevun, kõik normaalsed inimesed teavad ju nüüdseks, et 'it's not lupus')
Eile sai Dorisega aga pingeid maandatud ja vabade radikaalide armeele korralik (vastu)rünnak korraldatud. Ja ehkki temal käib stress raudselt suurema kaarega ja kõvema matsuga pea kohal kokku kui minul (noh et 3.kursus - õudusjudinad), osutus meie väike privaatpidu ka minu jaoks täiesti asendamatuks pärast seda jama, millesse mul jälle kord sattuda õnnestus. Mis siis sellest, et unetunde sai enne tänast varahommikust kooli ruttamist nii 3 ringis ja hommikune olemine oli selline vähe rabe nagu pärast hoolikat rummikoola hävitamist ikka juhtuda võib.
Ja kui täna koju jõudsin, keerasin esimese asjana magama, mistõttu:
1. on mu päevarütm ilusti sassis ja öö tuleb tõenäoliselt unetu
2. homseks seminariks puudub igasugune ettevalmistus (ja ilmselgelt tundub blogimine õppimise asemel märksa arukam tegevus...)
Või noh, tegelikult võiks ikka nüüd oma kipitavat kurku ja pastoosset (millegipärast tundus väga õige väljend) tunnet ignoreerida ning õppima hakata. Et siis luupus (ma ei tea tõesti, milleks ma üldse vaevun, kõik normaalsed inimesed teavad ju nüüdseks, et 'it's not lupus')
Näete?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar