Eile jõudis kohale, et peale reumatoloogi/nefroloogi/laboriarsti võib mu võimalike spetisaliseerumissoovide listist rahulikult maha tõmmata ka ortokirurgi elukutse. Seda siis seetõttu, et eile gastroloogidel igatpidi tee peal ees olles ja rahulikku funktsioneerimist segades saime Maie ja Lennaga olla tunnistajaks ka seesugusele ilusa nimega uuringule nagu ERCP (endoskoopiline retrograadne kolangiopankreatograafia - ja jah, ma kirjutasin selle praegu peast ja saan neist sõnadest aru ka [kes teine mind ikka kiidab..]) ja et seal kasutatakse üsna rohkelt röntgenkiirgust, anti meile selga sellised võimsad, mind ennast sumokana tundma panevad tinapõlled, mil kaalu midagi 5 ja 10 kilo vahel. Ehkki meil olid need jubedused seljas vaid veerandtunni jagu, oli see täiesti piisav, et mu alaselg tuikama saaks hakata. Küsisin siis koju jõudes tuttavalt antud ala residendilt järgi, et kuidas neil nende põllede kandmise kestvuse ja sagedusega on, ja vastus 'keskmiselt tund aega korraga' kõlas tõesti umbes säärasena, mis mind üsna hädisena tundma pani. Või äkki peaks jõusaalis hakkama käima? (HAHAHAHAHAHA)
Ei saa jätta mainimata, et pärast selle raskuse endalt maha laadimist tabas mind väikest viisi šokk, kui mõistsin, et viimase nelja kuuga olen ise just nõnda palju (u9 kilo, ehkki peeglisse vaadates ma küll ei arvaks, et seda päris nii palju olla saab...) kergemaks jäänud. Uskumatu, millist lisamassi ma endaga kaasas olen kandnud...
Pärast kõiki neid koloskoopiaid, gastroskoopiaid, enteroskoopiaid ja kõikvõimalikke muid koopiaid kasutas Maie kurjasti ära mu selgrootust ning vedas mind esiteks pitsakohvikusse ning seejärel kaubamajja, et lisaks kahele pitsa nime kandvale rämpstoidu vormile pudel meie ühist lemmikveini ning Kalevi piparkooke hankida ja seejärel tema koju kogu seda söödavat rämpsu hävitama joosta. Tühja sellest mu dieedist, eks? Ja tühja presentatsioonist astsiidi kohta, mis mul järgmiseks päevaks valmis oli vaja vorpida - peaasi et lõbus oleks.
Ja kui keegi teab, kust selgroogu muretseda, siis 56667520.
Aga täna on hea päev, sest täna saab koju. Ja saab terve nädalavahetuse õppida eelseisvateks kaheks tööks, sest no kellele ikka seda puhkust vaja läheb?
Aga päeval on potentsiaali nurjuda, sest mu parempoolne külg on viimased 5 tundi andnud vahelduvaid valuhoogusid, mis võib tähendada, et mu neeruvaagnas persisteeruv kivi on hakanud otsima väljapääsu. Mujumal, ma ei elaks seda valu (loe: eneseväärikust kaotama panevalt okseleajavat universumi suurimat piina) enam teist korda üle :S
Ei saa jätta mainimata, et pärast selle raskuse endalt maha laadimist tabas mind väikest viisi šokk, kui mõistsin, et viimase nelja kuuga olen ise just nõnda palju (u9 kilo, ehkki peeglisse vaadates ma küll ei arvaks, et seda päris nii palju olla saab...) kergemaks jäänud. Uskumatu, millist lisamassi ma endaga kaasas olen kandnud...
Pärast kõiki neid koloskoopiaid, gastroskoopiaid, enteroskoopiaid ja kõikvõimalikke muid koopiaid kasutas Maie kurjasti ära mu selgrootust ning vedas mind esiteks pitsakohvikusse ning seejärel kaubamajja, et lisaks kahele pitsa nime kandvale rämpstoidu vormile pudel meie ühist lemmikveini ning Kalevi piparkooke hankida ja seejärel tema koju kogu seda söödavat rämpsu hävitama joosta. Tühja sellest mu dieedist, eks? Ja tühja presentatsioonist astsiidi kohta, mis mul järgmiseks päevaks valmis oli vaja vorpida - peaasi et lõbus oleks.
Ja kui keegi teab, kust selgroogu muretseda, siis 56667520.
Aga täna on hea päev, sest täna saab koju. Ja saab terve nädalavahetuse õppida eelseisvateks kaheks tööks, sest no kellele ikka seda puhkust vaja läheb?
Aga päeval on potentsiaali nurjuda, sest mu parempoolne külg on viimased 5 tundi andnud vahelduvaid valuhoogusid, mis võib tähendada, et mu neeruvaagnas persisteeruv kivi on hakanud otsima väljapääsu. Mujumal, ma ei elaks seda valu (loe: eneseväärikust kaotama panevalt okseleajavat universumi suurimat piina) enam teist korda üle :S
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar