Eilne päev polnud mitte ainult kõige hullumeelsem, mis mul siiani haiglas töötades läbi on tulnud elada, vaid mõjus ka mu egole üsna hävitavalt.
Kui hommikul avastasin, et oleme tööl kolmekesi, olin täiesti kindel, et saame oma ülesannetega ühele poole juba keskpäevaks ja et ülejäänud päev igavuse tähe all vaiksel möödub. Päris nõnda paraku siiski ei läinud. Kohe esimese asjana sain korraliku koosa ühelt üsna nõudlikult arstilt, kuna hommikusel valve üleandmisel polnud öösel tööl olnud õde saabuvate patsientide nimede taha märkinud neile määratavate arstide nimesid, mistõttu ma palati plaani koostades hätta jäin ning seetõttu niimoodi mõnusalt pikalt pidin kuulama, kuidas ma oma tööd teha ei oska ning miskit mäluhäiret evin. Ma siis igaks juhuks ei hakanud talle mainima, et olen ka ise seda kahtlustanud, kuna kogu see coca-cola kuritarvitamine, mille ma oma lühikese elu jooksul korda olen saatnud, võis mu ajule ka oma põntsu panna (teate ikka, et koola pidi mälule halvasti mõjuma?). Ja teisalt ei hakanud ennast ka miskitpidi õigustama ja lihtsalt kuulasin seda tiraadi ning imetlesin põrandat nagu üks peksa saanud kutsikas kunagi. Eks tal oli ju õigus ka. Ainult et pärast seda tundsin ennast pool päeva nagu viimane narts, sest ma annan endast alati maksimumi ja selline kriitika teeb ikka meele mõruks küll. Lisaks mõjus üsna frustreerivalt, et ehkki meid oli kolm, tegi 98% tööst üks õde, kes kõigile arstidele väga meeldib ning kelle poole siis jumala iga asjaga ka pöörduti. Nii et ma sain abitult pealt vaadata, kuidas tema ringi tormab ja ennast veel nartsumana tunda.
Õnneks jäin päeva teiseks pooleks üksi, mis andis võimaluse ka oma käpad külge ajada ning head-paremat teha - ja teha oli palju, sest meie niigi vähestesse ruumidesse on kokku topitud kahe osakonna patsiendid ja kui päeva jooksul tuleb paneeritud 1 asemel 6 uut inimest, siis võite uskuda, et tööd jätkub. Nii tundsingi ennast vahetuse lõppedes taas ülihästi, sest enamasti on haiglassesattunud üsna positiivsed ja nendega on mõnus juttu ajada - mitte et mul seekord selleks eriti aega oleks jäänud - aga head klappi pole mul nendega saavutada üldse mitte raske ja pole harv, kui nad mind lõpuks nimepidi koridoris hõikavad või kommi pihku suruvad.
Minema sain töölt taas hiljem kui ette nähtud. Vaatamata valutavale peale (olete kunagi hooga vastu lahtiseisva kapi nurka hüpanud?) ja väsimusele olin nõus ära kuulama kaks Lõuna-Korea tüdrukut, kes mind valgusfoori taga seistes kinni olid pidanud ning siis mulle otse keset südalinna mingist Heavenly Family'st ettekannet üritasid teha. Usuteema seega. Mitte et mind usk ei huvitaks, aga olen alati tundnud tugevamat tõmmet budismi kui kristluse poole ja tol hetkel hoidsid mind ära jooksmast vaid viisakus ja kaastunne, kuna olen kindel, et neil teab mis paljusid noori seda jumalajuttu kuulama ei olnud õnnestunud. Kirsiks "kenale" päevale sai tõdemus, et püüdes valmistada heameelt noile kahele sitikmustade juustega neiule, olin napilt maha jäänud bussist, mistõttu tuli kodutee ette võtta oma niigi kurnatud jalgadel. Ja ehkki mu kõhtu oli tol päeval sadanud vaid nüüdseks juba seeditud banaan ja pool tükki kooki, jäi ka Selverist ostetud oasalat köögi laua peale, sest langesin oma voodisse lihtsalt näoli pikali ning magasin 12 tundi jutti.
***
Tahtsin veel rääkida mõne sõna ühest omamoodi seltskonnast, keda Tartus bussi oodates jälgitud sai. Ehk olete tähele pannud, et Tartu bussijaam on üks meeliskohti lehelastele? Ma pole neile siiani suuremat tähelepanu osutanud, ent toda 5-6liikmelist bandet jälgides tundsin heameelt, et ise kunagi sellise asjaga tegelema ei ole pidanud. Vaatasin imestunult pealt, kuidas üks umbes 12-aastane tüdruk lähenes vanemale naisterahvale ning hakkas talle sellise intensiivsusega Õhtulehte pähe määrima, et mammil lõpuks täiesti üle viskas, mistõttu ta noorukile nähvas, et 'mina tulin siia vaatama, et mis ilus tüdruk sa oled, aga sina oled hoopis täiesti rumal. jube tüdruk, kasvatamatu!'; samal ajal kui kaks poissi üksteist pinkidel taga ajasid, üks neist röökides "t*ranägu, t*ranägu!" Kogu selle kompoti keskel istus üks hallide juustega vanadaam, kes tundus olevat üle võtnud nende koordineerimise, jagades laste vahel busse ning viidates inimestele, kellele lapsed veel lehti polnud müüa üritanud.
Kogu seda komejanti ja busside pärast jagelemist vaadates tundsin vaid heameelt, et mina teenisin oma taskuraha lapsepõlves lõõmava päikese all punasõstraid või metsas seeni korjates ning neid siis külapoe juurde kokkuostu viies. Palju selle pikki tunde rööviva tööga ei teeninud, aga lapse jaoks on ka viis krooni hirmsuure väärtusega. Või vähemalt tol ajal oli.
Kui hommikul avastasin, et oleme tööl kolmekesi, olin täiesti kindel, et saame oma ülesannetega ühele poole juba keskpäevaks ja et ülejäänud päev igavuse tähe all vaiksel möödub. Päris nõnda paraku siiski ei läinud. Kohe esimese asjana sain korraliku koosa ühelt üsna nõudlikult arstilt, kuna hommikusel valve üleandmisel polnud öösel tööl olnud õde saabuvate patsientide nimede taha märkinud neile määratavate arstide nimesid, mistõttu ma palati plaani koostades hätta jäin ning seetõttu niimoodi mõnusalt pikalt pidin kuulama, kuidas ma oma tööd teha ei oska ning miskit mäluhäiret evin. Ma siis igaks juhuks ei hakanud talle mainima, et olen ka ise seda kahtlustanud, kuna kogu see coca-cola kuritarvitamine, mille ma oma lühikese elu jooksul korda olen saatnud, võis mu ajule ka oma põntsu panna (teate ikka, et koola pidi mälule halvasti mõjuma?). Ja teisalt ei hakanud ennast ka miskitpidi õigustama ja lihtsalt kuulasin seda tiraadi ning imetlesin põrandat nagu üks peksa saanud kutsikas kunagi. Eks tal oli ju õigus ka. Ainult et pärast seda tundsin ennast pool päeva nagu viimane narts, sest ma annan endast alati maksimumi ja selline kriitika teeb ikka meele mõruks küll. Lisaks mõjus üsna frustreerivalt, et ehkki meid oli kolm, tegi 98% tööst üks õde, kes kõigile arstidele väga meeldib ning kelle poole siis jumala iga asjaga ka pöörduti. Nii et ma sain abitult pealt vaadata, kuidas tema ringi tormab ja ennast veel nartsumana tunda.
Õnneks jäin päeva teiseks pooleks üksi, mis andis võimaluse ka oma käpad külge ajada ning head-paremat teha - ja teha oli palju, sest meie niigi vähestesse ruumidesse on kokku topitud kahe osakonna patsiendid ja kui päeva jooksul tuleb paneeritud 1 asemel 6 uut inimest, siis võite uskuda, et tööd jätkub. Nii tundsingi ennast vahetuse lõppedes taas ülihästi, sest enamasti on haiglassesattunud üsna positiivsed ja nendega on mõnus juttu ajada - mitte et mul seekord selleks eriti aega oleks jäänud - aga head klappi pole mul nendega saavutada üldse mitte raske ja pole harv, kui nad mind lõpuks nimepidi koridoris hõikavad või kommi pihku suruvad.
Minema sain töölt taas hiljem kui ette nähtud. Vaatamata valutavale peale (olete kunagi hooga vastu lahtiseisva kapi nurka hüpanud?) ja väsimusele olin nõus ära kuulama kaks Lõuna-Korea tüdrukut, kes mind valgusfoori taga seistes kinni olid pidanud ning siis mulle otse keset südalinna mingist Heavenly Family'st ettekannet üritasid teha. Usuteema seega. Mitte et mind usk ei huvitaks, aga olen alati tundnud tugevamat tõmmet budismi kui kristluse poole ja tol hetkel hoidsid mind ära jooksmast vaid viisakus ja kaastunne, kuna olen kindel, et neil teab mis paljusid noori seda jumalajuttu kuulama ei olnud õnnestunud. Kirsiks "kenale" päevale sai tõdemus, et püüdes valmistada heameelt noile kahele sitikmustade juustega neiule, olin napilt maha jäänud bussist, mistõttu tuli kodutee ette võtta oma niigi kurnatud jalgadel. Ja ehkki mu kõhtu oli tol päeval sadanud vaid nüüdseks juba seeditud banaan ja pool tükki kooki, jäi ka Selverist ostetud oasalat köögi laua peale, sest langesin oma voodisse lihtsalt näoli pikali ning magasin 12 tundi jutti.
***
Tahtsin veel rääkida mõne sõna ühest omamoodi seltskonnast, keda Tartus bussi oodates jälgitud sai. Ehk olete tähele pannud, et Tartu bussijaam on üks meeliskohti lehelastele? Ma pole neile siiani suuremat tähelepanu osutanud, ent toda 5-6liikmelist bandet jälgides tundsin heameelt, et ise kunagi sellise asjaga tegelema ei ole pidanud. Vaatasin imestunult pealt, kuidas üks umbes 12-aastane tüdruk lähenes vanemale naisterahvale ning hakkas talle sellise intensiivsusega Õhtulehte pähe määrima, et mammil lõpuks täiesti üle viskas, mistõttu ta noorukile nähvas, et 'mina tulin siia vaatama, et mis ilus tüdruk sa oled, aga sina oled hoopis täiesti rumal. jube tüdruk, kasvatamatu!'; samal ajal kui kaks poissi üksteist pinkidel taga ajasid, üks neist röökides "t*ranägu, t*ranägu!" Kogu selle kompoti keskel istus üks hallide juustega vanadaam, kes tundus olevat üle võtnud nende koordineerimise, jagades laste vahel busse ning viidates inimestele, kellele lapsed veel lehti polnud müüa üritanud.
Kogu seda komejanti ja busside pärast jagelemist vaadates tundsin vaid heameelt, et mina teenisin oma taskuraha lapsepõlves lõõmava päikese all punasõstraid või metsas seeni korjates ning neid siis külapoe juurde kokkuostu viies. Palju selle pikki tunde rööviva tööga ei teeninud, aga lapse jaoks on ka viis krooni hirmsuure väärtusega. Või vähemalt tol ajal oli.
See pilt on tehtud u. 10 aasta eest, mil veel terve perega metsas seenel käisime. Pildil: mina - issi - õde.
kui mina väike olin siis ma korjasin nisupõllust üleliigset tuulekaera või siis teisel juhul maasikaid peenra pealt kokku.ühe suvega sai ikka mõne korraliku asja tarvis raha välja teenitud küll :)
VastaKustutatore, et sul tööl ka ikka helgemaid hetki jagub ;)