(Kuues) esimene (üli)koolipäev

Mõtlesin siis mina, et olen üks kord ometi eriti tubli ja alustan 4. kursust õige korralikult - käin kohe igas loengus kohal ja kuulan hoolega, teen märkmeid ja... teate ju küll, kuidas see käib. Ja teate, mis? Ära tegin. Aga... tõele au andes polnud kasutegur küll nüüd teab mis kõrge, sest ausalt - 8 tundi passiivset loengute kuulamist pole just elu suurimate naudingute alla liigitatav (mõelda vaid, et seda 'mõnu' saame kannatada nüüd 3 nädalat. Või noh, visamad saavad - suurem osa kohalkäijaist hakkab tõenäoliselt alates homsest järjekindlalt ära vajuma). Võib-olla mingid tublimad suudavad kõike tähelepanelikult jälgida, aga mul läks umbes teise loengu keskel pilk ikka õige ähmaseks ja selle asemel, et kuulata, mis kole haigus on Cushingi sündroom, hakkasid mõtted omavoliliselt mu uue reisisihtkoha üle juurdlema... Ja ei aidanud isegi esimese loengu ajal saadud minišokk, mille tingis meie õppejõu nägemine (mul on antud isikuga ka varem kokkupuuteid olnud, täpsustada ei raatsi). Viimane loeng (onko) tõi siiski pisut eluvaimu tagasi, aga selleks ajaks olid jalad juba üsna surnud ja vaim nõnda nüri, nii et isegi mu palavalt armastatud kasvajad (kui nii tohib öelda) imet teha ei suutnud.

Kodus viskas täiega üle, et kõrvaltoa elanikud on otse väsimatus tempos köögi järjekordselt ära lagastanud, nii et jooksin poodi puhastusvahendite järele ja küürisin oma kaks tundi kõiki horisontaalseid ja vertikaalseid pindu, mis räpased olid. Vaatame, kaua siis seekord vastu peab...