19. jaanuar, rongis
Ärkasin öösel korduvalt aknast kostuva signaalitamise peale. See on täiesti hullumeelne, kui agaralt siin autosignaali kuritarvitatakse. Aga lärm on siin igapäeva osa ja kõik helid tuuakse esile ikka mitu korda võimendatult.
Kahetsusega pean tõdema, et jutud India räpakusest vastavad täielikult tõele. Rongiaknast välja vaadates on maa prahist vikerkaarevärviline, kogu selles prügis songivad ringi nii sead, kitsed kui lehmad. Ja sellal, kui mina aknast kogu seda räpasust imetlen, püüavad 7 kohalikku üle minu õla eesti keelt lugeda. Loodan, et neile siis mu kirjutised lõbu pakuvad. Mulle meeldib ju tegelikult tähelepanu, aga see siin on juba pisut kõhe. Kõrvalkupeesse on ennast surunud hunnik mehi ning kõik nad piidlevad meid väsimatult. Kõrvalkupeed on seejuures peaaegu tühjad. Kui Mariaga enne kaarte mängisime, oli uudistajaid nõnda palju, et osad seisid wc ukse taga vahekäigus. Ja piinlik ei ole muidugi kellelgi. Häbi siin maal ei tunta. Seda tõdesin esmakordselt tegelikult siis, kui üks raudteetöötajatest enam kui veerand tundi järjest mu akna all seisis ja varjamatult ülespoole vahtis.
Raske on sõnadesse panna, kui sürreaalne India hetkel mulle tundub. Olen siin viibinud alla ööpäeva, kuid iga minuti tagant avastan taas midagi sellist, et suu lahti vajub. Kuidas ema sätib oma 5aastase poja raudteeperroonile pissile. Kuidas vanem meesterahvas otsustab lõunauinaku teha otse keset rahvarohket teed. Ja suhteliselt õudsaks osutuks vaatepilt, kuidas 4 kohalikku vedasid suure kangajupi sees minema ilmselgelt piinades vaevleva ja käsi ümber kõhu hoidva valge mehe. Ei tahaks ennast kunagi samast situatsioonist leida. Pluss, Maria ütleb, et siin kantaks mind soovi korral ringi tõenäoliselt vabatahtlikultki. Mitte et ma selles kahtleks. Aga üldiselt kardan juba piisavalt, et need vaesed india mehed pooleks murduvad (9 inimest 10st põlvnevad ilmselgelt hambaorkidest).
Kohati tundub mulle tegelikult siiani, et viibin mingis eriti realistlikus unenäos. Ja nii alates hetkest, mil esmakordselt läbi lennukiakna vaadates seda postkaardilikku tuledesäras linna nägin; nii suurt, et 8 km kõrgusel ei olnud näha ei algus- ega lõpp-piirjooni. Kahjuks jõudsime Indiasse suhteliselt öösel, mistõttu jäin ilma ehk enim oodatud vaatepildist, kui üle mägede lendasime. See vähene, mida pimeduses eristada oli võimalik, jättis aga üsnagi vapustava mulje. Lennujaama jõudes oli esiti tükk tegemist, et üles leida Maria ja Vibur (okei, Vibhor, aga see ei kõla üldse nii hästi kui Vibur), tänu kellele me Delhi vanalinnas siinsete standardite järgi arvestatuna täiesti luksuses ööbida saime. Kui see siis lõpuks õnnestus (rääkisime teineteisest taas kaarega mööda, aga keda see enam üllatab. Kaks blondi ikka). Viis takso meid ööbimiskohta, mis polnud mitte niivõrd tuba, kui sviit. Meil oli seal ühes ruumis lausa 7 klaaslauda, lisaks 2 plasmateleviisorit ning 4 telefoni (millest 3 võtsid enda alla ühe neist klaaslaudadest). Ja oli sooja vett (kuigi selle soojendamine võttis üle tunni, mida me muidugi ära oodata ei viitsinud). Samas puudus tualetis veetõmbamisvõimalus ja valamu äravooluauku jooksnud vesi suunati otse kraanikausialusele põrandale (väga pro, kui mu arvamust teada tahate. Maria ka lausa jumaldas seda lahendust). Only in India…
Ärkasin öösel korduvalt aknast kostuva signaalitamise peale. See on täiesti hullumeelne, kui agaralt siin autosignaali kuritarvitatakse. Aga lärm on siin igapäeva osa ja kõik helid tuuakse esile ikka mitu korda võimendatult.
Kahetsusega pean tõdema, et jutud India räpakusest vastavad täielikult tõele. Rongiaknast välja vaadates on maa prahist vikerkaarevärviline, kogu selles prügis songivad ringi nii sead, kitsed kui lehmad. Ja sellal, kui mina aknast kogu seda räpasust imetlen, püüavad 7 kohalikku üle minu õla eesti keelt lugeda. Loodan, et neile siis mu kirjutised lõbu pakuvad. Mulle meeldib ju tegelikult tähelepanu, aga see siin on juba pisut kõhe. Kõrvalkupeesse on ennast surunud hunnik mehi ning kõik nad piidlevad meid väsimatult. Kõrvalkupeed on seejuures peaaegu tühjad. Kui Mariaga enne kaarte mängisime, oli uudistajaid nõnda palju, et osad seisid wc ukse taga vahekäigus. Ja piinlik ei ole muidugi kellelgi. Häbi siin maal ei tunta. Seda tõdesin esmakordselt tegelikult siis, kui üks raudteetöötajatest enam kui veerand tundi järjest mu akna all seisis ja varjamatult ülespoole vahtis.
Raske on sõnadesse panna, kui sürreaalne India hetkel mulle tundub. Olen siin viibinud alla ööpäeva, kuid iga minuti tagant avastan taas midagi sellist, et suu lahti vajub. Kuidas ema sätib oma 5aastase poja raudteeperroonile pissile. Kuidas vanem meesterahvas otsustab lõunauinaku teha otse keset rahvarohket teed. Ja suhteliselt õudsaks osutuks vaatepilt, kuidas 4 kohalikku vedasid suure kangajupi sees minema ilmselgelt piinades vaevleva ja käsi ümber kõhu hoidva valge mehe. Ei tahaks ennast kunagi samast situatsioonist leida. Pluss, Maria ütleb, et siin kantaks mind soovi korral ringi tõenäoliselt vabatahtlikultki. Mitte et ma selles kahtleks. Aga üldiselt kardan juba piisavalt, et need vaesed india mehed pooleks murduvad (9 inimest 10st põlvnevad ilmselgelt hambaorkidest).
Kohati tundub mulle tegelikult siiani, et viibin mingis eriti realistlikus unenäos. Ja nii alates hetkest, mil esmakordselt läbi lennukiakna vaadates seda postkaardilikku tuledesäras linna nägin; nii suurt, et 8 km kõrgusel ei olnud näha ei algus- ega lõpp-piirjooni. Kahjuks jõudsime Indiasse suhteliselt öösel, mistõttu jäin ilma ehk enim oodatud vaatepildist, kui üle mägede lendasime. See vähene, mida pimeduses eristada oli võimalik, jättis aga üsnagi vapustava mulje. Lennujaama jõudes oli esiti tükk tegemist, et üles leida Maria ja Vibur (okei, Vibhor, aga see ei kõla üldse nii hästi kui Vibur), tänu kellele me Delhi vanalinnas siinsete standardite järgi arvestatuna täiesti luksuses ööbida saime. Kui see siis lõpuks õnnestus (rääkisime teineteisest taas kaarega mööda, aga keda see enam üllatab. Kaks blondi ikka). Viis takso meid ööbimiskohta, mis polnud mitte niivõrd tuba, kui sviit. Meil oli seal ühes ruumis lausa 7 klaaslauda, lisaks 2 plasmateleviisorit ning 4 telefoni (millest 3 võtsid enda alla ühe neist klaaslaudadest). Ja oli sooja vett (kuigi selle soojendamine võttis üle tunni, mida me muidugi ära oodata ei viitsinud). Samas puudus tualetis veetõmbamisvõimalus ja valamu äravooluauku jooksnud vesi suunati otse kraanikausialusele põrandale (väga pro, kui mu arvamust teada tahate. Maria ka lausa jumaldas seda lahendust). Only in India…
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar