Lendamisest

3 päeva reisini ja.... usute, mul hakkab tekkima lennuhirm? Ma ei tea, kust see nüüd tuli. Siiani olen ma alati olnud üks neist, kes selle hirmu all kannatajaid imelikeks peab (võtame näiteks mu iseenesest väga toreda sugulase R, kelle 30 eluaasta kaugeimaks reisisihtkohaks on Läti, sest ta lihtsalt keeldub lennukisse astumast. Ma ei mõista teda hukka ega midagi, aga ma ise ei lubaks iialgi endal hirmust sel moel võitu saada...). Noh et tegelikult on tõenäosus, et lennuk päriselt ka alla kukub, üpriski tilluke. Aga see olen ju mina. See tähendab siis, et kõik, mis valesti minna saab, seda suure tõenäosusega ka teeb. Seega üritasin juba poolpaanikasse sattunult ennast iga hinna eest selle uue ja tõsiselt naeruväärse hirmu pärast rahustada ja uurisin natukene statistikat, püüdes unustada seda eelmisel aastal paljukuuldud lauset - on kahte sorti valesid: lihtsad valed ja statistika.

Ja tulemused. Šokeerivalt ei olegi lennuki allasadamise võimalus üks biljonile, nagu kõik väita üritavad, vaid hoopiski 1:354'000 (seda siis kogu elu jooksul, mitte ühe sõidu kohta, mis on tõesti üks 9 miljonile). Aga no samas pidavat šansid surma saada tänud vannis libastumisele olema 1:2'232 ning võimalus, et mind mõrvatakse, peaks olema umbes 1:18'000. Kõige tõenäolisemalt viskan ma tegelikult sussid taeva poole hoopis mingi südameprobleemi tagajärjel (1:5).

Pärast sellise rahustava info kogumist vaatasin igaks juhuks veel üle juhised, mis tagaksid õnnetuse korral kõige kõrgemad ellujäämisšansid. Jeah, ma saan totaalselt aru, et olen paranoiline ja tegelikult üldse konstantselt täiesti segane (aga ausalt, keda see enam üllatab?), aga no vähemalt tunnen ma ennast nüüd ikka tunduvalt paremini. Sain teada, et seni planeeritud kõrgete kontsade ja seeliku/sukkade kombinatsioon võib täieliku käki keerata ja kõige ohutum oleks kanda pikki (puu)villaseid pükse ja istudes lennuki saba poole on 40% suurem tõenäosus ellu jääda, kui lennuk peakski õnnetusse sattuma.

Ma saan aru, et see postitus tuli üdini "positiivne", aga no eks ole. Ega kogu aeg ei ole lilled ja eksamite lõpp ja porgandid. Viimase all pean siis silmas oma lemmikuid, igareedeseid hetki, mil issi kavala näoga üle ukse vaatab ja siis mulle porgandi kätte topib. Sest ma olen täielik porgandinägu. Nagu ma olen ka täiesti ogar ka juustu ja saia järele (eelistatult koos, kuumana ning ülekallatult Hellmansi, ketšupi ja basiilikuga).

Ja lõppu midagi toredamat - kuna lisaks eelmainitule olen ma ka totaalselt armunud TopGeari, siis leidsin järgneva nalja lihtsalt vaimustavalt hea olevat:

Chuck Norris can only act as himself and be what he is because the Stig allows him to be.